Alkeemia lugemisnurk. Mida hingestatum on meie elu, seda vähem on egol vaja võidelda



Alkeemia lugemisnurk. Mida hingestatum on meie elu, seda vähem on egol vaja võidelda
Meie hing ei muretse vananemise pärast, sest tema on juba vanaFoto: depositphotos.com

Tommy Hellsten küsib oma raamatus "Võidujooks ajaga", kas tunneme ära hinge kutse ja omaenda ainukordsuse. Kas suudame peatuda ja seista silmitsi nüüdishetkes avaneva ajatusega? Meie hing on igavikuline, hing tunneb ennast ja teab, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Inimene saab osa selle igavikulisest väärikusest sedamööda, kuidas ta õpib elama ühtekuuluvuses oma hingega.

Üks käib väheke kühmus, teisel vänderdab tagumik, kolmandal on silmnäos tuhat kortsu. Ühel on rinnad nagu kärbsepiits, teisel reied kui apelsin. Oleme mererannas. Rannaliival näeb pikutamas kõiksugu kehi. Enamik on pensioniealised või peatselt pensionile jääjad ning sellele lisaks on peaaegu kõik täiesti alasti. Fuerteventura rannaelus on alastiolek täiesti tavaline nähtus. Kui me esimest korda astusime Sotavento supelranda, haaras meid imestus ja piinlikkuse tunne. Inimesed lamasid maas hooletult ja hajali reisi,nõnda et kahel väikesel ja ilmsüütul soomlasel jätkus põhjust imestamiseks.


Me harjume kõigega. Kui olime seal rannas juba kolmandat korda, ei valmistanud alastus meile enam peavalu. Suutsime ka ise lamada rannaliival, ilma et püksirihm meid oleks pigistanud, tõsi küll, me pikutasime alati mõnevõrra varjulisemas kohas. Nüüd oleme siin juba kaheksandat korda. Kui tuleme siia veel korra, vahest haihtub siis meie viimanegi häbelikkus. Kes teab.

Kui me seekord rendiautoga randa jõudsime ja auto varjus ujumisriideid selga panime, tajusin ühtäkki, et olime parkimisplatsil täiesti alasti ja see ei tundunud üldse võõrastav. Küsisin oma naiselt, kas ta suudaks ette kujutada, et oleksime oma kodus Soomes supermarketi parklas ihualasti.

Siin saab inimene teadlikuks oma kehast. Nähes vananemise jälgi teistel inimestel, hakkame neid nägema ka omaenda kehal. Taban end aeg-ajalt uurimas mõndagi uut märki oma kehal. Muidugi leian vananemise märke ka oma naisel peal, ei ole temagi enam noor. Kui ta nooremast peast mõnikord nägigi välja üsna enesekindel ja teadlik oma turuväärtusest, siis nüüd pole see enam võimalik, inimese keha läheb vormist välja. Nahk lõdveneb, lihased kärbuvad, silmnäkku ilmuvad kortsud ja käed hakkavad üha enam meenutama vanaema käsi.

Oma käsi vaadates näen nendel selgesti vananeva inimese jooni. Oma huuli uurides näen, et need on enneolematul kombel teravnenud. Lisaks on mu suunurgad alaspidi kaardus, nagu oleksin kogu aeg morn. Üleeile märkasin veresoonekomusid oma paremal reiel. See ka veel, mõtlesin. Järgmisel päeval neid enam ei olnud. Olin näinud valesti, hingasin kergendatult. Aga on vaid aja küsimus, millal need jälle nähtavale tulevad. Oleks vast vapustus näha end äkki kaheksakümneaastasena. Kas tunneksin end ära või peaksin end kellekski teiseks?

Üha sagedamini juhtub, et pean oma ajukurdude rägastikust otsima nimesid, mis varem meenusid mulle otsekohe. Mis selle näitleja nimi nüüd oligi? Ta mängis selles filmis, mille nime mul praegu meelde ei tule, aga tema partneriks oli see kuulus meesnäitleja, noh, teate ju küll kes. Kui ma alla ei anna ja kõvasti pingutan, tuleb see nimi mulle meelde kas natukese aja, mõne päeva või nädala pärast. Siis on see äkitselt jälle olemas. Selle võib sealt millal tahes üles noppida ja see ei kao enam kuskile. Või siis kaob. Mis ta nimi nüüd oligi, veel eile oli see mul meeles, see oli kangesti tolle näitleja nime moodi, kes mängis peaosa seal filmis, see, see noh ... Sedasi näeb vananemine välja.

Ainus kindel tagatis vananemise vastu on surra noorelt. Siis on surnukeha kaunis ja siledapõsine. Aga elu tahab elamist, kui see vähegi võimalik. Mu eluisu on suur, mu tänutunne mulle kingitud elu eest on suur, mu seiklushimu on lõppematu, mu unistustel ja tegutsemisihal pole otsa ega äärt. Mulle tundub, et käes on mu elu tähetund. Ja ausalt öeldes pole mulle enam kuigi tähtis see, kuidas ma välja näen. Peaasi on, et elan, liigun, näen, kuulen, haistan ja naudin.

Kellele valmistab muret meie vananemine? Meie egole muidugi. Tema muretseb kogu aeg selle pärast, kuidas me välja näeme, mida teised meist mõtlevad, kas meil on veel turuväärtust, kas kõlbame veel, kas suudame muljet avaldada, kas meid pannakse ikka tähele, kas meid imetletakse? Kui ego kasutuses olev väline kest hakkab murenema, on see egole hirmutav. Ta hakkab meeleheitlikult võitlema vananemise vastu. Minnakse ilukirurgiasse, joostakse jõusaali, ostetakse imettegevaid näokreeme, vahetatakse naine noorema vastu, pannakse end riidesse nagu murdeealine, ostetakse sportauto. Ego vahendid on lõputud, aga kõik see on lõpuks määratud ebaõnnestuma. Surmal on öelda viimane sõna, surm tuksub meie ihurakkudes. Lõpuks vajub meie keha kumarasse, nagu ei suudaks ta vastu panna maa kutsele. Mullaks muutume kõik, tahame seda või mitte.

Aga kes on see, kellele vananemine muret ei tee? See on muidugi meie hing. Meie hing ei muretse vananemise pärast, sest tema on juba vana. Ta on eatu. Et ta on eatu, võib ta kogu aeg nooremaks muutuda. Mida vanemaks saab keha, seda nooremana võib hing ennast tunda. Aga hingel peab olema ruumi, ta peab saama mõjutada inimese elu, kujundada ja juhtida seda. Siis säilib hing noorena, siis on inimene elujõuline. Vanainimese silmad võivad särada, ta mõistus võib olla vahe nagu habemenuga, ta elurõõm võib olla kui vulisev allikavesi. Hing kutsub inimest elama täiel rinnal - nõnda, et elus oleks seiklusi, kasvamist, muutusi, hämmeldumise ja sügava imekspanemise silmapilke, julgustükke, loovust, uuendusmeelsust, vaistuväelisust. Kui suudame nõnda elada, saab hing oma ülesandega hakkama ja on lõpuks valmis keha maha jätma. Ta suri, olles joonud elukarika tühjaks viimase piisani - nii öeldakse mõne vanainimese surma puhul. See on ilusti öeldud.

Oleme naisega hakanud rõõmu tundma üheskoos vananemisest. Me ei mõõda enam teise väärtust väljanägemise ega mõne teise pinnalise mõõdupuuga. Kaaslase juures ilmnevad vananemise märgid äratavad meis hellust, mitte halvakspanu. Üheskoos vanakssaamine on elu üks loomulik järk. See on suur kingitus, tähtis teerada inimese eluteekonnal. Selleni jõudmine on protsess.

Vananemine võib olla kahetsusväärne ja lähenev surm ei pruugi kedagi rõõmustada. Iga uus korts nõuab käsitlemist, lõtvunud lihas märkamist, punsunud kõht tähelepanu. Võime õppida nende muutustega arvestama, võime õppida neid koguni armastama kui tähtsaid teetähiseid teekonnal lõpliku muutuse juurde. Kui me oma kortsude pärast ei muretse, ei saa me nendega kunagi sõbraks. Elu on protsess, kus teekond ühe arusaamise juurest teise juurde ei käi valutult. Me määrime end ära ja vahepeal tuleb meil alla vanduda. Elu on kord juba säärane.

Kuigi ma arvan ikka endistviisi, et mul on kaunis naine, seisneb tema suurim väärtus minu jaoks selles, et meie hinged elavad lähestikku. Kui hinged elavad kokkupuutes, on sealsamas ka armastus. Need kaks kuuluvad lahutamatult ühte. Armastus on hinge hingamisruum. Mida suurem on lähedus kahe inimese vahel, seda enam on nende vahel armastust. Ja mida enam on armastust kahe inimese vahel, seda hingestatum on nende elu. Ja mida hingestatum on elu, seda vähem on egol vaja võidelda. Ego rahuneb seal, kus hing saab võimaluse esile tulla. Ego teebki tihtilugu pööraseid ponnistusi just seepärast, et ta püüab korvata hinge puudumist. Kui inimesel pole ühendust oma hingega, on tema elu tühi. Ego püüab seda tühja elu täita, aga ta valib selleks valed vahendid. Need vahendid ei vii inimest täitumuseni, vaid veelgi sügavama tühjusetundeni. Ainult hing võib anda õige elutunde ja tähenduse elule. Seal, kus inimene elab ühenduses oma hingega, vananeb ta väärikalt. Ta ei klammerdu nooruse kui päästva õlekõrre külge, ei otsi elule sisu imelistest kreemidest, rindade polsterdamisest, turuväärtusest ega puberteetlikust elustiilist. Vananev inimene, kes on oma väärtusest teadlik, äratab austust, sest ta peab endast lugu.

Teised kohtlevad sind nõnda, nagu sa ise ennast kohtled. Kui pead endast lugu ja sul on eneseväärikus, ei lase sa end kohelda alavääristavalt. Kui sa ise endast lugu ei pea, ei oota sa seda teisteltki. Sa jääd nõusse vähemaga. Kus see inimese eneseväärikus siis on? See on tema hinges. Hing on igavikuline, hing tunneb ennast ja teab, kust ta tuleb ja kuhu läheb. Inimene saab osa selle igavikulisest väärikusest sedamööda, kuidas ta õpib elama ühtekuuluvuses oma hingega.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust "Võidujooks ajaga"

Loe veel

Seotud lood:

Hing pole pelgalt arukas, hing on tark. Inimene, kes võtab kuulda oma hinge häält, puhkeb õide.

Tommy Hellsten küsib, kas tunneme ära hinge kutse ja omaenda ainukordsuse. Kas suudame peatuda ja seista silmitsi nüüdishetkes avaneva ajatusega?

Meie hing on tõeline aare. Luba küsimatagi tuletab see karjane meile meelde, mis on ehe ja õige just meie jaoks, ka siis, kui me ise valiksime hoopis kergema ja otsema tee.

Hing tahab meiega kaasas käia, olla elu keskpunktis. Esmalt ta sosistab, aga kui seda ei kuulda, veeretab ta meie teele tõkkeid ja nurjaminekuid, et avaksime silmad. Hing julgustab meid elama täiel rinnal järjest tõelisemat elu.



KOMMENTEERI!