Metsa juurde jõudmine

Seda raamatut tuleb võtta kui minu metsasuhte esimest peatükki. Teatavasti pole aeg mulle just väga palju aastaid jõudnud kukile seada, mistõttu tean enam kui kindlalt, et kaugel pole need ajad, kui metsasosinate asemel hakkan selget kõnet kuulma. Metsasosinad on mu kõrvu jõudnud lapseeast saadik. Vahepeal aga ununes nende kõla ja tähendusestki olen kaugenenud. Küllap seetõttu, et kuni kaheksanda klassini omandasin koolipingis innukalt teadmisi. Mõned teadmised polnud kohe teps mitte minu jaoks, kuid ka need tuli vastu võtta.

Fotoaparaadiga olen kokku puutunud kaheksandast klassist saadik. Omamoodi huvitav, et fotograafia kaudu jõudsin tagasi looduse juurde. Oma osa oli selles kindlasti nii vanematel, sugulastel kui sõpradel. Kui juba kord looduse juurde tagasi jõuad, siis on üsna tõenäoline, et jõuad tagasi ka metsani.

Kaheksandikuna sattusin ühel maikuu soojal pärastlõunal mööda sügavat kraavi jalutama, kõrval taeva poole sirguvate mändide ja kuuskedega mets. Kraavipervedel oli tihe paju- ja lepavõsa, mis mind ustavalt varjas. Päikesevalgus nägi mind siiski läbi. Ühel hetkel said mu jalad käsu peatuda. Silmad olid haaranud pruuni tompu metsadevahelisel niidul. See oli metskits! Metskits, kes kahtlaselt taguotsa lakkus ega kuulatanud ümbritsevat. Põhjusega.

Metskitsemammal oli käsil poegimine. Nähes sellist hetke, mida vähestele näidatakse, valdasid mind meeliülendavad tunded. Olin ju alles oma metsarännakute teekonna alguses. Tõenäoliselt oligi see sütik, mis pani keskenduma looduse nägemisele ja tundmaõppimisele ning hetkede püüdmisele. See hetk jäi mul millegipärast jäädvustamata, signaal ei jõudnud ülemistest sfääridest näppudeni, kuid silmad jälgisid pingsalt toimuvat.

Selle looduse loomuliku käigu tunnistajaks olemine polnud siiski esimene kord, millest ma vaimustusse olen sattunud. Olin vast kuuene, kui vanaisa sidus ümber vöö püksirihma ning selle külge kõliseva, kannikesepildiga mannergu. Elevus tundmatu ees oli üüratu, sest ees ootas vaarikalkäik. Arvan, et vaarikaid olin ma ka enne seda seiklust proovinud, kuid meeles mul polnud, millised need õigupoolest välja näevad või kuidas maitsevad. Öeldi vaid, et kasvavad metsas. See oli tol hetkel üsna võõras mõiste, kuid nagu praegugi, soovisin ma ka väikese lapsena kõigest teada.

Vanaisa, rahvuselt venelane, ei osanud seletada, mis see mets on. Ta ütles vaid, et seal on puud ja küll ma ise näen. See ei tähenda nüüd seda, et üks õige eestlane oskab selgeks teha, mis see mets on. Õigupoolest ei oska me metsarahvana metsa defineerida. Mets on mets ja küll iga metsarahvas sisimas metsa ära tunneb. Nii nagu miski pole püsiv, ei pruugi ka metsa definitsioonid püsimatuna eksisteerida. Metsa hinge need nagunii ei ava, selleks tuleb ette võtta käik metsa endasse ning ka siis ei pruugi mets külalisele enda hinge paljastada. Mõni mets on lihtsalt häbelik ja suletud, usaldus kujuneb tasapisi. Mina olin aga valmis võitma metsa usaldust.
Asusime teele, vöödel kõlisevad nõud, kruusateel meie saatjaks väle rebasekarva pisike koer Päntu. Ja juba oligi võimust haaranud tüdimus, nagu väikestele lastele kohane. Jõudnud selleni, mida võinuks hea meelega metsaks kutsuda, tabas kerge aukartus, sest juba eelnevalt kohtasime tee peal metskitse ja kruusateed ületavat pika sabaga oravat.

Räägiti, et metsas elavad karud ja hundid, kes pistavad su nahka. Lisaks neile pidavat ilvesedki mõnel jämedamal oksal varitsema parajat hetke, mil inimesele kõri kallale hüpata. Neil olevat tõesti nii palju vaba aega ja energiat sellise tegevuse jaoks. Laps haarab juba möödaminnes neid hirmujutte. Pealegi on mets niisamagi pime koht. Või kas ikka alati on?

Toimetas: Inge Pitsner

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Karl Adami raamatust "Metsasosinad".

Karl Adami (1991) on loodushuviline, Keskkonnaministeeriumi noore looduskaitsja laureaat, kes on alles oma rännakuid alustamas. Sellele vaatamata on ta juba jõudnud jagada arvukaid kohtumisi elusloodusega ETV saates "Osoon". Teda paelub liikuv pilt, kuid erilist huvi pakub talle hetkede ja lugude talletamine fotodesse. Seda on märganud nii ajalehtede kui ajakirjade fototoimetajad ja nii ongi mitu Karli tööd näinud valgust ka rahvusvahelises trükiväljaandes National Geographic. Karl on metsas palju samme seadnud. Ta on õppinud kuulma metsasosinaid, mida selles raamatuski jagada. Metsa taga ja sees ei peitu pelgalt puud, putukad ja seened. Seal leidub palju enamat - varjud, värvid, hääled ja lõhnad. Hulgaliselt seoseid, mida on vaid õrnalt võimalik tunnetada. Mets ei ava end kõigile ühtemoodi ja tema usalduse võitmiseks tuleb viibida seal palju.


KOMMENTEERI!