Alkeemia lugemisnurk. Maitreyabandhu "Elu täie tähelepanuga" õpetab endas arendama teadlikkust



Alkeemia lugemisnurk. Maitreyabandhu "Elu täie tähelepanuga" õpetab endas arendama teadlikkust
Arenda endas teadlikkustdepositphotos.com

Teadlikkusest tõuseb kasu nii igapäevaste kui ebatavaliste kogemuste puhul. See on muistne budistlik tarkus, mida on juba palju sajandeid harjutatud. Ära ela autopiloodil – ela elu täie tähelepanuga!

Mul on meeles üks intervjuu telestsenaristi Dennis Potteriga. Saate salvestamise ajal põdes Potter juba lõppstaadiumis vähki ning teadis, et tal on elada jäänud veel vaid mõned nädalad. See on eriline intervjuu: Potter oma hallis ülikonnas rüüpab šampanjat, suitsetab ühe sigareti teise järel ning neelab aeg-ajalt vedelat morfiini, et valusid vaigistada. Muu hulgas räägib ta õitsevast ploomipuust oma tagaaias."Eelmisel nädalal, vaadates kirjatööd tehes aknast välja, märkasin ma, et need on kõige valgemad, õhulisemad, õitsvamad õied, midavõib ette kujutada." Ta jätkab: "Kõige vahetu praegusus on imeline, kui inimesed vaid suudaksid seda näha... Seda ei saa kirjeldada, seda peab ise kogema, selle kõige hiilgust..."

Potteri intervjuu on tunnistuseks sellest, milline võiks olla meie elu, kui me tunnetaks surma kohalolu ning teaks, kui lühike ning mööduv on elu. Potter ütleb: "Kui sa näed olevikku, oh sa poiss, siis näed seda tõeliselt! Ning tunned sellest rõõmu!" Kui hakkame elama täie tähelepanuga ja püüame näha "õitsvaimat õit", siis elamegi oleviku vahetus tunnetamises, mida Dennis Potter oma viimases teleintervjuus ülistab. 

Seotud lood:

Kuid selleni jõuda pole kerge, sest nii paljud asjad võistlevad meie tähelepanu nimel. Moodne elu on väga keerukas, eriti linnas elades. Suurem osa inimesi peab aega jagama täiskohaga töö, perekonna ja ühiskondliku elu vahel. Peame üha uutele meilidele vastama, parkimiskohta otsima, poest toitu ostma, telefonikõnesid tegema, küttearveid tasuma ning tolmu tõmbama. Peame tütre trenni, auto parandusse ja ülikonna keemilisse puhastusse viima. Ning kõik see sunnib meid oma elule pealiskaudselt lähenema. Meil pole aega, et asju lõpuni kogeda. Meil on kogu aeg kiire, sest peame tegema mitut asja korraga. 

Loe veel

Kui tahame elu sügavamalt kogeda - kui tahame näha "õitsvaimat õit" -, peame esmalt uurima viisi, kuidas elame. Me tahame elust rahuldust tunda, kuid selle asemel on meie ees üha enam valikud, vähemalt läänemaailmas elades. Meil on kombeks uskuda, et mida rohkem valikuid meil on, seda õnnelikumad oleme. Kui reisime äriklassis, siis lisaks suuremale jalaruumile pakub lennufirma meile ka rohkem valikuid. Seega tahame me rohkem raha, et meil oleks rohkem valikuvõimalusi,kuna see teeb meid õnnelikumaks. 

Kuid sel võib olla ka negatiivseid tagajärgi. Kui valikuvõimalusi on liiga palju, võib see meid halvata ning kahjulike valikuteni viia. Me valime asju, mis meid pikemas perspektiivisõnnelikuks ei tee: sigaretid, karastusjoogid, rämpstelevisioon. Ning kõigivalikute tegemine - kuhu kooli oma lapsed saata, mis täidisega pirukaid võtta, kust soodsaimad lennupiletid leida - nõuab aega. Mida rohkem valikuid meil on, seda rohkem läheb aega, et nende vahel otsustada. Aega me tagasi ei saa. Veel hullem: kuna valikuid on nii palju, tunneme valitud asjadest vähem rahuldust. Meie ellu on tunginud nõnda palju valikuid, et aina raskem on neile täit tähelepanu pühendada.

Üks peamisi põhjused, miks me ei suuda olevikku täielikult teadvustada, on see, et me pole selleks sobivas seisundis. Me ei suuda midagi nautida, kui oleme ärritunud, stressis, kurnatud või vihased. Millegi nautimiseks on vaja naudingu objekti - ploomipuu õit, jalutuskäiku maal -, kuid ka subjekti, kes seda nautida suudab. Teiste sõnadega, me peame viibima meeleseisundis, mis on nautimiseks piisavalt vastuvõtlik, selge ja rahulik. 

Ei piisa sellest, et end lihtsalt nautimisväärsete asjadega ümbritseda. Meil on vaja ka head meeleseisundit. Kui selle üle järele mõelda, võib tunduda kummaline, et me õpime küll igasuguseid asju - algebrast peotantsuni -, kuid ei õpi tundma meelt ega seda, kuidas kogeda. Meil jääb kahe silma vahele see, mis tegelikult otsustab, kas puhkus Mallorcal kujuneb meeldivaks või uus töökoht IT alal rahuldust pakkuvaks. Meie meeleseisund on filtriks, kust kõik läbi käib. Me ei saa elu täiel rinnal elada, kui pisiasjad meie tähelepanu kõrvale juhivad ning vaidleme endaga sisimas pidevalt ja ärritume selle üle, kui kaua internetis piletite broneerimisega aega läheb. 

Kui tahame hästi elada, peame meeleseisundile rohkem tähelepanu pöörama. Muidugi võib ka teisiti teha. Võime lihtsalt pidutseda, poes käia, teleseriaale vaadata ning internetis surfata. See on meie endi otsustada. Keegi ei sunni meid täie tähelepanuga elama. Kuid mina usun, et kui tahame olla õnnelikud ning tunda, et meie elu kuhugi viib - mitte ei juhi meid niisama ringiratast -, peame meelele rohkem tähelepanu pöörama. Kui sellega nõustud, on sul põhjust edasi lugeda.

Teadlik kõnd

Keha on meie teadlikkuse alus. Iga kord, kui keha juurde naaseme, jõuame vahetu tunnetuskogemuseni ega ole justkui kusagil mujal. Oma kehalisusele keskendumine - riiete puudutus naha vastas, jahe tuulehoog näol, kõnniteel sammuvad jalad - on lihtsaks viisiks, kuidas mürgitatud meele eest pääseda. Mürgitatud meel on kiirustav, stressis ja sundmõtetest haaratud. Mürgitatud meeles sünnivad mõtetest uued mõtted: neist saab kakofoonia, mis koosneb poplugude meloodiatest, negatiivsest enesehinnangust ning ennast kordavatest vaadetest. Keha juurde naasmine on selle põhiliseks vastumürgiks. Kuid muidugi oleks ebarealistlik nõuda, et sa kogu aeg oma keha teadvustaksid. Pigem võiks sellest mõelda kui teadlikkussaarte loomisest. Need teadlikkussaared mõjutavad viimaks kogu su kogemust. Seega palun sul edasipidi tegelda spetsiifiliste teadlikkusharjutustega: ma annan igal nädalal sellesuunalisi juhiseid. 

Me alustame kehateadlikkuse arendamisest igapäevase teadliku kõnni ajal. Ma palun sul selle nädala jooksul iga päev see jalutuskäik ette võtta ning nõnda jätkata kuni kaheksanädalase kursuse lõpuni. Muidugi võib see mõnikord meelest minna või siis otsustad mõne päeva vahele jätta - me tuleme selle küsimuse juurde veel tagasi. Nädalate edenedes soovitan ma jalutuskäigu puhuks uusi lähenemisi, mille abil vastava nädala teadlikkuse teemat uurida. Ilmselt on jalutuskäiku lihtsam tõepoolest iga päev teha, kui selleks ka hästi valmistud: kui mõtled ette probleemide peale, mis sind selles takistada võivad. Nagu juba rõhutanud olen, võib hoolikas planeerimine olla edu tagatis - ning edu all pean ma silmas harjutuse tegelikku sooritamist!

Mõned nõuanded valmistumiseks: Mõtle mõne igapäevase jalutuskäigu peale. Tähtis oleks valida teekond, mida nagunii iga päev käid. Kui jalutuskäik su igapäevase rutiiniga kokku ei sobi, võib see kergemini tegemata jääda. Jalutuskäik ei tohiks olla pikem kui 20 minutit, kuid mitte lühem kui viis minutit. Üle 20 minuti nõuaks liiga palju, kuid alla viit minutit saaks vaevalt jalutuskäiguks nimetada! Võid näiteks valida kümneminutilise jalutuskäigu rongijaama, bussipeatusesse või lastesõime.

Kirjelda oma teekonda. Kirjuta valitud teekond oma päevikusse võimalikult detailselt üles. Kujuta seda mõttes ette: "Ma kõnnin postkontorist ja keemilisest puhastusest mööda, jõuan supermarketini, pööran paremale seda ja seda tänavat mööda ning vasakule käele jääb park..."Kui selle kirja paned ja endale ette kujutad, on sul ka paremini meeles, mida tegema pead. Sellest saab meeldetuletus. Ma pean üha uuesti rõhutama, et selle kursuse puhul on kõige olulisem meeles pidada, et me peame teadlikud olema. Seega pane kõik kirja. Kui oskad, siis joonista oma teekond üles - kasvõi kriipsujukude ja pulgakommi moodi puudega -, sest see abistab meelespidamisel. Mida üksikasjalikum joonistus on, seda parem. 

Mõtle võimalike probleemide peale. Kirjuta üles võimalikud takistused, mis võivad sul segada teadliku kõnni ajal oma keha teadvustamast. Näiteks kohtad tänaval mõnd tuttavat või on sinu päevaplaan päevast päeva erinev. Vahest on nädalalõppudel päevaplaan teistsugune? Võibolla eelistad hoopis jalgrattaga sõita? 

Leia probleemidele loovaid lahendusi. Milliseid lahendusi välja pakud? Nädala sees võid raudteejaama jalutada, kuid nädalalõppudel parki minna. Või siis esimesed 10 minutit oma rattasõidust teadlikkusele pühendada: märgata oma tagumikku sadula vastas ja jalgade kokkupuudet pedaalidega. Võid oma auto töökohast kaugemale parkida või bussiga tööle sõites üks peatus varem maha tulla. Pane sobiv valik kirja.

Ole võimalikult üksikasjalik: üks jalutuskäik päevas, selle pikkus, sellega kaasnevad takistused ning nende loovad lahendused. 

Vaata tehtu üle. Teadlik kõnd on meie igapäevane täieliku tähelepanuharjutus. Seega võta mingi hetk päevast (näiteks viimane asi enne magamaminekut või esimene asi tööle jõudes) ning kirjuta üles, kas sul oli meeles kõndi sooritada, kuidas see läks ja mida selle käigus tähele panid. 

Teadlikult kõndimine ei tähenda mingit sunnitud või kunstlikku kõndimisviisi. Selleks ei pea isegi aeglaselt käima. Jah, mõningate kõndmeditatsiooni harjutuste puhul on väga aeglane kõnd soovitatav ning sel on oma väärtus (eriti meditatsiooni mõjude märkamiseks), kuid nõnda tööle kõndides näeksime küll üpriski tobedad välja! Seni oleme kõndinud täiesti loomulikult, teadliku kõnni puhul paneme seda lihtsalt tähele. 

Järgnevalt mõned nõuanded, kuidas seda teha: Too kõndides tähelepanu oma kehale ning selle liigutustele. Iga kord, kui tähelepanu hajub, too see rahulikult ja loomulikult keha juurde tagasi. Pööra tähelepanu jalataldadele. See on eriti kasulik siis, kui kiirustad või oled närviline. Pane tähele, kuidas keha raskus läbi jalataldade maani jõuab, ning ole teadlik maapinna toetusest. Too oma tähelepanu selle juurde üha uuesti tagasi. 

Kasuta loendamistehnikat. Seda võib kasutada koos jalataldade teadvustamisega.See aitab tähelepanul vahetute kehatajude juures püsida. Sammude lugemine on väga hea viis kõndmeditatsiooni sooritamiseks, eriti siis, kui oled segaduses või stressis. See on ühtlasi hea viis keskendumise tõhustamiseks, kui alles teadliku kõnniga alustad. Ma soovitan peale iga sammu numbreid loendada, alustades ühest. Astud sammu ja ütled mõttes "üks". Siis järgmine samm ja "kaks", kuni kaheksani välja. Kui kaheksani jõuad, loenda iga sammu juures tagurpidi. Samm ja "kaheksa", samm ja "seitse", samm ja "kuus" jne. Võid seda teha näiteks esimese viie minuti jooksul või siis kogu kõnni vältel. Kasuta sõnu või lauseid. Ole kõndides teadlik kogu oma kehast ning kasuta lauseid, et kogemuse juures püsida. Võid korrata fraase "kõnnin teadlikult", "kõnnin rahulikult". Või siis leia oma sõnad, mis sind harjutusega emotsionaalsest seovad.

Kõnni ning lase asjadel minna. Ole teadlik kogu kehast, pöörates erilist tähelepanu tunnetele, mis seonduvad mure või ärevusega, olgu need siis kehalised või vaimsed. Proovi neist lihtsalt lahti lasta ning lõdvesta kõndides oma keha ja meel. Too oma kogemusse tänulikkust. Pane eriliselt tähele meelte kaudu kogetavaid meeldivaid taju aistinguid. Tunne naudingut näiteks oma keha liikumisest, tuulest naha vastas, soojuse või jaheduse tundest. Püüa märgata meeldivaid vaatepilte ja helisid - lillede värvi, musträstaste laulu. Kasuta kujutlusvõimet. Võid proovida kasutada kujutluspilte, näiteks seda, kuidas iga sammuga puhkeb su jala all lootoseõis, või siis mõelda maapinna sügavuse peale jalgade all. See on hea viis harjutuse huvitavamaks tegemiseks.

Keha ja selle liigutuste tajumine on esimene Buddha neljast teadlikkuse mõõtmest. See on täieliku tähelepanu vundament. Keha on meie kodu. Me võime mõelda, et elame selles ja selles kohas, mis asub selles ja selles linnas, ent kui me tegelikult üldse kuskil elame, siis vaid oma kehas. Esimeseks teadlikkuse mõõtmeks on seega oma kehas rohkem kodus olla. Et olla veidi õnnelikum, pole meil vaja muud teha, kui jooksma minna, natukene joogat harjutada või koeraga jalutama minna. Keha on meie esmane kodusadam. Kui tahame stressist vabaneda või depressiooni vältida, peaks meie esimesteks küsimusteks olema: kas ma teen piisavalt trenni? Kas ma magan piisavalt? Kas ma söön tervislikult? Keha on midagi sellist, mille juurde alati naasta võime - nii siis, kui seda raamatut loed, keerulisel ärikohtumisel viibid või tööle sõidad. Kui me pole kindlad, kuidas teadlikkust arendada, võime lihtsalt naasta keha ja selle liigutuste juurde - muud polegi vaja teha. Ning kui me keha märkame, paneme muidugi tähele ka seda, kuidas see end tunneb - kas sel on mugav või ebamugav, on see raske või kerge, tuim või kihelev. Järgmises peatükis tahan ma seega kehatajudega seonduvat sisemaailma põhjalikumalt uurida ning ühtlasi vaadelda kogemuse tunnet ja isegi selle maitset.

Jätkub...

Katkend pärineb Maitreyabandhu raamatust "Elu täie tähelepanuga".

KOMMENTEERI!