Alkeemia lugemisnurk. Lauri Vahtre: eestlase huumorisoon on kergelt kiiksuga ja absurdimaiguline



LAULUPIDU
LAULUPIDUFoto: Karin Kaljuläte

Lauri Vahtre raamat "Eestlane seest ja väljast" pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on – khm – sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse. Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: "See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma.”

Mis eestlast ...

... vihastab?

Loe veel

Kõigepealt tuleb silmas pidada, et enamasti vihastab eestlane sissepoole. Esimese väikese viha neelab tüüpiline eestlane alla, mitte ei prahvata välja. See ei tule mitte niivõrd heast kasvatusest - ehkki mõne puhul see võib ju nii ollagi -, kui mingist raskesti kirjeldatavast inertsusest. Eestlane justkui ei viitsiks vihastada. Tegelikult ta muidugi vihastab. Eeskätt samade asjade peale kui teisedki rahvad - kui teda petetakse, asjata oodata lastakse, ülbelt koheldakse, tema tagant varastatakse jne. Niisamuti kui brasiillase või ameeriklase või inglasegi puhul võib ka seoses eestlasega öelda, et ühelgi normaalsel inimesel - ja kindlasti mitte lastel - ei ole soovitav pealt kuulata, mida ta keset liikluskeerist autoroolis istudes ütleb teiste juhtide kohta.

Seotud lood:

Varastamine vihastab eestlast tingimata. Nõukogude ajal oli sellel siiski üks erand - riigi tagant varastamist eriliseks patuks ei peetud. Ironiseeriti, et nõukogude inimese põhiõigus on röövida riiki ja olla riigi poolt röövitud. Kuid isikliku vara ülelöömist ei sallitud ka siis. Tänapäeval on eestlased pikapeale ära harjunud, et riik on nende endi oma ja seetõttu pole ka riigivargus enam auasi. Üldiselt vihastab eestlast kõige sagedamini ebaratsionaalsus, ebaloogilisus, tölplus. Näiteks kui tänav suletakse teeremondiks reedel, remont aga algab alles esmaspäeval.

Eestlast vihastab ka tema privaatruumi tungimine, kõrva karjumine ja üleliigne õpetamine. Viimase vastu on eestlastel tõeline allergia ja selle juured on pärit nõukogude ajast. Siis jagati Moskvast pidevalt juhiseid, kuidas istuda ja astuda, mõelda ja öelda, elada ja tunda. Järelikult ei oleks Brüsseli tippametnike ja europoliitikute tervisele kasulik kuulda, mida eestlased paljudest nende soovitustest arvavad. Täites samas mõnd lolli soovitust või normatiivi saksa täpsusega. Teeb ja kirub. Kirub ja teeb. Kuni enam ei tee.

Ja lõpuks vihastab eestlast pööraselt, kui keegi teda venelaseks ja tema maad Venemaaks peab. Kui ühelt eesti lauljannalt Iirimaal küsiti: "Kuidas teil seal Venemaal siis elu on?", suutis viimane ennast vaevu tagasi hoida, et mitte vastata: "Nii nagu teil siin Inglismaal". See võrdlus aitab mõista, kuidas eestlane ennast maailmas positsioneerib. Ei ole vaja nimetada lõunaosariiklast jänkiks, iirlast inglaseks ega eestlast venelaseks. Samas on eestlane lahkelt nõus olema Venemaa ja kuulsa vene hinge ekspert, vene kultuuri, kommete ja nalja "tõlkija" teistsuguse huumorimeelega lääneeurooplasele. Eestlane ei ole nagu venelane, aga ta saab venelasest aru. Mõnevõrra.

... naerma ajab?

Loomulikult leidub Eestis nagu igal pool mujalgi ohtralt neid, kelle meelest on pööraselt naljakas, kui kellelegi tort näkku visatakse ja jalaga tagumikku lüüakse. Öelgu paduhumanistid ja poliitkorrektsuse apostlid mida tahes, teise inimese viperuse või lolliksjäämise üle naermine on üldinimlik. Kuid keskeltläbi kipub eestilik huumor olema absurdimaiguline. Monty Python on tänaseni au sees, samuti vene absurdi- (või pigemini musta) huumori klassikud, nagu näiteks Daniil Harms. Võime absurdinalja mõista sai tugeva arengutõuke Nõukogude ajal, mil kogu elukorraldus oli absurdne. Absurdihõng iseloomustab nähtavasti kõiki vananevaid ja lagunevaid impeeriume. Nii näiteks sündisid seniilseks jäänud Austria-Ungari impeeriumis kahe suure absurdiklassiku, Franz Kafka ja Jaroslav Hašeki surematud teosed. Muide, ka imperaator oli nii Austria-Ungaris kui Nõukogude Liidus mõlema riigi lõpuaastail seniilne. See olukord sünnitas rohkelt Brežnevi-anekdoote, kuid nende kõrval ka selliseid, mida võiks nimetada puhtaks absurdiks:

Lehm hakkab kuuse otsa ronima.

Ülevalt ladvast ütleb orav: "Lehm, kuhu sa ronid? Lehmad ei roni puu otsas."

Lehm vastab: "Õudselt tahaks õunu süüa."

Orav hakkab naerma: "See pole õunapuu! See on kuusk! Siin pole mingeid õunu."

"Ma tean," kostab lehm. "Mul on omal õunad kaasas."

Kui see anekdoot teile nalja tegi, siis on teil lootust eestlase naljasoont mingil määral mõista. Kui seltskonnas anekdoote räägitakse, oodake siiski igaks juhuks ära, millal keegi teine naerma hakkab. Sest mine tea, oli see ikka nali. Viimati mõnel ongi kõnelev lehm, kes tahab õunu süüa.

Sedasorti huumor ei lõppenud koos nõukogude võimuga. Postsovetliku absurdihuumori õppevahendina võib kasutada Eesti mängufilmi "Malev". Selles naeravad eestlased iseenda ja propagandistlik-paatosliku filmikunsti üle. Filmi tegevus toimub 13. sajandi alguses, kui eestlased sõdisid maale tunginud ristirüütlitega, ja parodeerib selle võitluse primitiivset heroiseerimist. Huvitav on seejuures, et seda filmi, mida "Malev" parodeerib, polegi veel tehtud. Eestlastel puudub naiiv-idealistlik filmilugu oma muistsest vabadusvõitlusest. Võib-olla selline film kunagi tehakse, aga võib-olla ei tehta ka. Kogu aeg on ju midagi tähtsamat teha. Eestlased on ilmselt ainus rahvas maailmas, kes teeb enne paroodia ja alles seejärel - võib-olla - selle paroodia objekti.

Eestlase kiiksuga või kergelt nihestatud naljasoont võib ka neurootiliseks pidada. Pole selge, kas see tuleb mingitest soome-ugri raskemeelsusgeenidest või mitmesaja aasta pikkusest kultuurikogemusest alistatud rahvana. Või mõlemast. Tõsiasi on see, et mida raskem ja rõhuvam on elu, seda rohkem saab Eestis nalja. Nõukogude ajal naerdi kodudes kinniste uste taga või usaldusväärses sõpraderingis päris palju, aga see oli meeleheitlik naer, vähemalt mingil määral. 1990. aastatel, kui Eesti vabanes ja korraga oli võimalik oma riiki taastada ning üldse sadat asja teha, mida nõukogude ajal ei saanud (alates välismaal reisimisest kuni äritegevuseni), oli naljaga Eestis kitsas käes. Keegi enam nalja ei teinud, kõik olid väga asjalikud. Eestlased naeratasid palju rohkem ja naersid palju vähem kui nõukogude ajal. Viimasel ajal saab jälle nalja, aga kaugeltki mitte nii palju kui näiteks Stalini valitsusajal. Võib-olla on eestlased leidmas oma n-ö loomulikku naljanivood.

Praegu naerab eestlane näiteks selle üle, kui Putin kogu maailmale tõsise näoga seletab, et tal Krimmi "roheliste mehikestega" midagi tegemist pole ning et viimased ostsid oma mundrid, püssid ja transportöörid poest. Naerab sapiselt. Nagu ka siis, kui Venemaa välisminister kinnitab, et Venemaa ei kujuta endast iialgi ohtu ühelegi naaberriigile. Üldse naerabki eestlane enamasti sapiselt. Aga vahel ka mittesapiselt. Kord sokutas keegi 1. aprillil rahvustelevisiooni (ETV) uudistesaate diktorile ette libauudise, mille viimane ka surmtõsiselt ette luges:

Täna lõppes Tallinnas kahepäevane rahvusvaheline ornitoloogide konverents. Põhjaliku arutelu tulemusena jõuti ühisele otsusele, et rabakana heidab õhtul magama ja tõuseb hommikul üles.

Olles lõpetanud, purskas diktor naerma ja ühes temaga see osa eesti rahvast, kelle televiisor parajasti töötas.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Lauri Vahtre raamatust "Eestlane seest ja väljast".

"Kes ta siis on?" küsib ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre, pidades silmas eestlast. Ja vastab ise: "Ilmselt inimene nagu inimene ikka. Oma spetsiifikaga. Joob kohvi nagu soomlane, õlut nagu sakslane ja viina nagu venelane. Ainult et viimast väiksemast pitsist. Sööb nagu härg. On kinnine ja vaikne, naermise asemel muigab. Kuid sees mässab vulkaan. Või ei mässa. Püüab hakkama saada talvepimeduse, vihma ja uduga. Kui vihaseks saab, läheb metsa rahunema."

Raamat "Eestlane seest ja väljast" pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on - khm - sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse.

Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: "See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma."


KOMMENTEERI!