Kus on minu häbitunde juured?

Juba lapsena oleme küsinud ise teistelt ja kuulnud meilt küsitavat, et kas sul häbi pole? Kõigile tuttav ja lihtne lause, kuid selles lauses on väga palju sügavaid emotsioone.

Kliendi kogemus. Minu elus on palju häbi. Olen mõelnud endast, et minu persoon on sotsiaalselt läbikukkunud ja seepärast on häbi. Paanika ja ahastuse käes vaevlevaid inimesi kohates sain tunda, et meid ühendab häbi, selline haiglaslik häbi, kus inimene keelab olla endal mina ise ja elab oma elu teiste kaudu, püüdes meeldida teistele. Ma isegi ei oska tajuda, mida tähendab enese kehtestamine ehk mida võiks öelda minu süda.

Häbitunde juured on enamasti väga varases lapsepõlves. Kui laps ei tundnud ennast vanematega suheldes turvaliselt ja vabalt, siis laps võib võtta oma ellu kaasa tunde, et hakkab häbenema, et tal üldse on vajadusi. Kui vajaduste väljendamine on keelatud, siis tekib sügav häbitunne oma olemise suhtes. Kui laps ei saa, mida ta vajab, hakkab ta jonnima. Kui ka siis ei panda teda tähele, lõpuks laps vaikib ja ta ei hakka enam midagi nõudma, sügav häbitunne on juba juurdunud.

Täiskasvanuna tunneb selline inimene ennast tihti mõttetuna, vähendab enda tähtsust, teda võidakse narrida ja solvata, ja sellest ei saa enam mööda vaadata. Häbitunne võib alguse saada ka sellest, kui varases lapsepõlves on kaotatud ema või isa või läbi elatud mõni muu samaväärne katastroof. Väikesel lapsel on raske leinata, eriti veel siis, kui teine vanematest on sügavalt oma kaotuse võimuses. Laps tõmbub endasse, lülitab välja emotsioonid ja ei näita välja oma sisemist hävingut. Täiskasvanud võivad olukorda süüvimata tunda teatavat kergendust, kuna laps ei näi olevat eriti häiritud. Tegelikult tunneb selline laps ennast oma tunnetemaailmas olevat üksinda ja suur maailm tundub külm ja vaenulik. Sellise kaotuse või katastroofi tulemusena ei kaotata mitte ainult teine inimene, vaid ka Mina ise ehk oma minatunnetus. Laps eraldub ja eemaldub teistest ning elab täiskasvanuna sama mustri järgi, kus hea ja turvaline on vaid üksinda olles. Parem on olla teiste pilkude alt eemal, kui ennustada, mis nende pilkude taga on.

Häbitunne tekib hetkedel, kui me oleme psühholoogiliselt kõige enam haavatavad. Näiteks olukorras, kui üks inimene pakub teisele inimesele lähedust, siis on pakkujal suur risk häbisse jääda, kui teine seda vastu ei võta. Mida suuremat lähedust üks inimene teisele pakub, seda enam ta teist isikut väärtustab. Ning see, kas teine võtab pakutu vastu või lükkab tagasi, näitab seda, kuidas tema pakkujat väärtustab. Püüdes luua lähedast kontakti teise inimesega, tuleb leida tasakaal häbisse jäämise hirmu ja vajaduse vahel see kontakt luua. Sama kehtib ka lapse puhul, kes tahab väljendada oma tundeid ja vajadusi emale või isale. Kui lapse soovi ei märgata või teda ei kuulata ära, kui teda korduvalt tõrjutakse või tema eest ainult kiirustades hoolitsetakse, võib see põhjustada lapses vastumeelsuse oma tundeid ja vajadusi väljendada. Ja ka hilisemas eas ta enam ehk ei riskigi enda avamisega. Täiskasvanuna peidab ta oma tõelise mina enda sisse, et ei peaks tõrjumise korral jälle häbi tundma.

Häbitundest on võimalik vabaneda. Oluline on saada kontakt oma tunnetega ja ennast usaldada. Vaatamata sellele, et teiste inimestega kontakti loomine võib olla seotud riskiga, et sisemine olemus ja häbitunne saavad avalikuks, tuleks võimalikult palju suhelda. Kui inimene on juba valmis tunnistama kõva häälega oma häbitunnet, siis on juba pool tööd tehtud.

Elu jooksul omandab inimene palju käitumismalle, et milline ta peaks olema ja milline ei peaks olema. Neid õpetusi jagavad vanemad, õpetajad, kõik, kes kasvatusprotsessis noore inimesega kokku puutuvad, nad kõik püüavad teha temast paremat inimest. Noor inimene saab enda sisse tarbetult palju informatsiooni ja kui ta püüab kõigile meele järele olla ja kõiki õpetusi järgida, siis võib tekkida ka kestev häbitunne, kuna kõigile pole võimalik meele järele olla ja kõiki õpetusi kuulata. Häbitunnet kogev inimene tunneb ennast kõlbmatuna. et tal on justkui midagi puudu ja valesti. Ta valutab tihti südant enda halva enesetunde pärast, on tihti vabandav ja küsib iga asja jaoks luba.

Kui lapsepõlves on kogetud armastuse puudumisega seoses häbi, võib inimene muutuda häbelikuks ja hakata täiskasvanuna armastust vältima, sest ta häbeneb nii ennast kui ka teisi. Kuigi just armastus oleks ainuke toimiv ravim. Armastada iseennast polegi nii lihtne ja alati on keegi, kellega seoses häbitunne võimendub. Aga alati on ka keegi, kes suudab meid panna uskuma, et oled väärtuslik, kui võtad armastust vastu ja jagad seda.

Me võime häbeneda ka seda, et me häbeneme. Me võime häbeneda seda, et oleme tagasihoidlikud. Me võime häbeneda kõike seda, mis ei vasta enda ja ühiskonna normidele või ootustele. Kestev häbitunne ahistab ja tekitab masendust. Kestvat laadi häbitunnet ei olegi endas nii kerge ära tunda, sest see on hoolikalt peidetud, see on sügaval meie sisemuses peidus. Sagedamini tajutakse lihtsalt, et ollakse masenduses ja selle tundega on ka kergem ja lihtsam tegelema hakata. Kui masendus hakkab taanduma, hakatakse teadvustama ka häbitunnet, mis on sageli seotud sellega, et ei suudeta enda arvates täita teiste inimeste ootusi. Selle emotsiooni nimetamine masenduseks aitab meil häbitunnet ära peita. Häbitunde ilmnemine teeb inimese väga haavatavaks.

Häbiga on seotud ka enamus seksuaalelu probleeme. Kui pole julgust ja oskust ennast väljendada ja kui enda ja teiste soove häbenetakse, siis pole võimalik usalduslikku suhet luua. Häbitunne piirab ja pärsib siirast emotsionaalset suhtlust. Välja näidatakse, et ollakse tugev ja vahel ka vastupidi, et "häbematu", kuid sisemuses on tühik ja suur vajadus armastuse ja empaatia järele. Kui inimene ennast niimoodi alla surub ja võltsilt käitub, ei meeldi see ei talle endale ega teistele.

Kollektiivis on sellised inimesed eemale tõrjutud või võimsad liidrid, kes ründavad enne, kui nende endi haavatavad tunded avalikuks võiks saada. Võib juhtuda, et sellisel puhul purustatakse sidemed enda ja teiste vahel, ei täitu ootused, ei leita mõistmist ega heakskiitu. Just sellest tuntakse kõige enam puudust, et tunda end väärtuslikuna.

Häbelikkusest ja häbitundest on kõige kergem vabaneda, kui leiame teise inimese, kes on meie suhtes empaatiline. Need, kellel on olnud õnne lapsepõlves tunda armastust ja kogeda empaatiat, on võimelisedka selliseid olukordi lahendama ja nende läbiedasi arenema.

Häbitunne on seotud ka oma keha häbenemisega. Me häbeneme, et oleme sellised. Me kaugeneme iseendast ja sellega ka oma sisemisest lapsest. Tal on vajadusi, kuid on häbi endale midagi nõuda. Käime ja aitame teisi, aitame neil olemuslikult avaneda, kuid iseennast jätame puudusesse.

Ka inimesed, kellel on suur hirm esineda ja kes arvavad, et neile ei meeldi selline tähelepanu, häbenevad iseennast. Kui esineda on mingitel põhjustel aga siiski vaja, siis paljud õpivadki oma hirmu ületama ja omandavad esinemisoskuse, kuid pärast esinemist omaette jäädes on väga väsinud. Esinejarolli on vaja näiteks tööülesannete tõttu täita, kuid seda tehes kaugenetakse iseendast. See roll tuli küll hästi välja, kuid millise hinnaga enda ja oma sisemise lapse jaoks?Häbelikul või sageli häbi tundval inimesel on raske olla sotsiaalne, olla koos teiste inimestega. Sageli kujunevad välja sotsiaalsed oletused, et kuidas peaks olema ja kuidas tema ei ole ega suuda kunagi olla, puudub enesekindlus ja tekkida võib sõltuvus teiste arvamustest tema kohta. Talle tundub, et ta on teistest nõrgem. Tal on väga raske aru saada, et on olemas ka sellised inimesed, kelle jaoks on ta sobilik just sellisena, nagu ta on. Ta kas ei ole sotsiaalne, või võtab endale mingi rolli, et suhtlemisega toime tulla. Rollid muutuvad vastavalt sellele, kuidas talle tundub, et teised teda hindaksid. Kui vaja, siis on ta lõbus. Kui teised on kurvad, siis on tema ka. Tal on raske uskuda, et normaalsed suhted teistega jäävad püsima ka siis, kui ta oma arvamuse välja ütleb ja endale kindlaks jääb. Inimene elab väga piiratud elu ja ainus piiraja on tema ise.

Häbitunne ja enesehinnang on tihedalt seotud. Mõtle näiteks läbi allolevad küsimused.

  • Kas kogesid lapsena vanemate heakskiitu?
  • Kas sulle tundus lapsena või tundub praegu, et teised teavad paremini?
  • Kas pingutasid koolis ja trennis selleks, et vanemad oleksid sinuga rahul?
  • Milliseid tegevusi sa tegid ainult vanemate rõõmuks?
  • Kuidas sinusse suhtuti, kui vajasid abi? Kui tegid vigu? Kui unustasid midagi?
  • Kuidas teiste arvamus sinust mõjutab sind täna?

Meie suureks takistajaks on eneseusu puudumine, mis on häbitunde tekitatud, ja ei lase meil olla loomingulised inimesed. Soovimine on loomine! Me küll soovime igasuguseid soove, kuid need ei täitu, kui kahtleme endas. Tunnista endale julgelt, et mul pole praegu endasse usku või ma kahtlen endas või tunnen häbi või olen liiga häbelik. Taju neid tundeid ja siis tekita vastukaaluks endasse tänulikkusetunne, kasvõi alustuseks mõeldes sellele, mille üle on hea meel, ja oledki kohe juba muutnud oma suhtumist.

Autor: Pille Teearu

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Pille Teearu raamatust "Tunneme tundeid".


KOMMENTEERI!