Alkeemia lugemisnurk: kuidas vabaneda teadlikest ja alateadlikest hirmudest?


Alkeemia lugemisnurk: kuidas vabaneda teadlikest ja alateadlikest hirmudest?
Foto: depositphotos.com

Loe katkendit TV3 saatest "Hüpnotisöör" tuntud Maris Saare ja tema koostööpartneri Siim Sildoja äsja kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatust "Elu muutev hüpnoos". Saa teada, kuidas vabaneda hirmudest, mis tavateadvuses ja alateadvuses meie käitumist juhivad.

Hirm on tegelikult kaitsereaktsioon. Eespool rääkisime juba sellest, et hirm pimeduse ees on tihti tekkinud sellest, et vanemad on hirmutanud lapsi: "Ära sinna pimedasse mine, seal on kollid" - ja lastel võibki tekkida kaitsereaktsioon, et pimedasse ei tohi minna, sest seal on midagi hirmsat. Laps võtab kaitsereaktsiooni enda sisse ja hiljem kujuneb sellest hirm.

Oleme kirjutanud juba ka sellest, et lapsed tajuvad vanemate kaitsereaktsioone, nende käitumismustreid ja tundeid energeetiliselt ja võtavad neid üle. Samamoodi on ka hirmudega. Enamik hirme on tekkinud kaitsereaktsioonina või ellujäämisinstinktina. Lennuhirm on tihti hirm surma ees või hirm kaotada kontrolli olukorra üle, kuid inimene tajub seda lennuhirmuna. Inimesed lasevad neid hirme endale sisse, sest meil on alalhoiuinstinkt, mis on pärit juba koopainimese ajast, et teha võimalikult turvalisi asju ja ainult neid asju, mida esivanemad on teinud. See on justkui loomalik instinkt meie sees. See oli vajalik kunagi, et liiki säilitada. Praegusel ajal see enam vajalik pole ning võib täiesti julgelt kõikidele sellistele instinktidele vastu hakata. Meie kehas on kõik reaktsioonid programmeeritavad ning seega on ka kõik hirmud ümber kujundatavad. Meie ise juhime seda, kuidas meie keha millelegi reageerib ja see on harjutamise küsimus. Ka hirmudest lahti saamine on harjutamise ja enesedistsipliini küsimus.

Seotud lood:

Hirmud eksisteerivad kas mõistuses ehk tavateadvuses või alateadvuses. Sisetundes ehk vaimuenergias ehk üliteadvuses hirme ei ole. Sisetunne on hirmudest vaba. Kui tajume, et mingi osa tunnetest on hirmuga seotud, siis nende tunnete näol pole tegemist sisetundega. Sisetundel on ainult lahendused ja soov saada kogemusi ilma ühegi hirmuta. Hirm on justkui maine tasand - kõrgemates sagedustes hirmu pole. Kõrgem sagedus ongi see tunne, see olek, kus inimene on maksimaalselt ühenduses oma sisetundega, olles lükanud mõistuse täielikult kõrvale.

Tavaliselt elavad inimesed, kellel on palju hirme, oma elu ohvrirollis, tuues oma hirme pidevalt vabanduseks, miks midagi teha ei saa. Nad leiavad alati vabandusi. Enda võrdlemine teistega "Aga tema ei karda, tema saab seda teha", vabanduste leidmine, miks mitte teha, hirmutunde kartmine, et äkki tuleb see hirm jälle - see kõik on tegelikult põgenemine. Inimene põgeneb vastutuse eest, ta ei taha võtta täit vastutust oma elu eest, selle eest, mida ta tegelikult tunneb ja tahab elus teha.

Tihti hoiab inimene oma hirmudest nii tugevalt kinni - nendes on veel nii palju tundeid ja energiat sees -, et ta põgeneb ka oma elu täiel rinnal elamise eest, põgeneb nauditavate hetkede eest, mis võiksid olla sügavamad, veel rohkem nauditavad. Tegelikult vastutab iga inimene oma elu eest ise, nagu eelnevates peatükkides oleme rääkinud, ja kui erinevatest kogemustest on pärit erinevad hirmud, siis igaühel on alati võimalus hirmust läbi minna, end pidevalt motiveerida ja pidevalt lahendusi leida.

Inimene võib programmeerida oma teadvuse ümber nii, et hirmu asemel kinnitub teadvusesse ajapikku uus, hirmuvaba muster. Just selline muster, mis lubab elu nautida täiel rinnal.

Võitle või põgene olukorrad

Inimeste närvisüsteemis tekib teatud olukordades seisund, mida nimetatakse "võitle või põgene" reaktsiooniks. See on alateadlik reaktsioon ohuolukordades, kus inimese terve keha reageerib. Süda hakkab kiiremini lööma, vererõhk tõuseb, keha hakkab pumpama verd pähe - mõtlemiseks ning jäsemetesse - põgenemiseks. See on loomulik reaktsioon olukorades, mis ohustavad elu.* Tegemist on instinktiivse reaktsiooniga, mis tõenäoliselt on pärit väga ammustest aegadest. Sellise reaktsiooni võib inimene esile kutsuda aga ka ülemõtlemisega: kui inimene hakkab mõistusega olukorda üle analüüsima, üle mõtlema ja läheb tundega sinna täielikult sisse, siis ta ärritub ja keha hakkab juba vastavalt reageerima. Niisiis, keha närvisüsteemi on võimalik oma mõtetega mõjutada ja seega on võimalik tugeva tundega loodud mõtetega ka abiks olla.

Loe veel

Siinkohal tasub jälle meelde tuletada, et iga inimene vastutab ise oma elu eest ning kui mingil hetkel tuntakse, et ollakse justkui kõike proovinud, maksimaalselt proovinud, siis tasub alati spetsialistidelt - kasvõi korra - abi paluda, arstidelt, hüpnotisööridelt, psühholoogidelt. Mingites olukordades aitavad inimesel esialgseid samme teha ka rahustid, aga see on sisetunde ja enda vastutuse küsimus. Rahustid leevendavad sümptomeid, aga ei võta ära hirmu tekkimise põhjuseid. Samas on võimalik sellist närvisüsteemi reaktsiooni oma mõtete abil maha rahustada - pidevalt mõistust kinni hoides, keskendudes sisemisele, minnes sellesse suurde sügavasse rahutundesse. Tuletades endale meelde, et ainult mina ise vastutan oma elu ja oma valikute eest ning mina järgnen oma õnnele ja loon täielikult oma elu ise.

Luues enda sisse seda tunnet, et elus on tegelikult kõik lahendatav ja tuletades endale meelde hetki, asju, mille eest tänulik ollakse. See võimaldab ka kehal rahuneda ning samamoodi mõtetel. Kõige hullem asi, mis saab juhtuda, on surm. Kui surmahirmu inimesel enam ei ole, siis ei ole ka teistel hirmudel enam mõtet. Surmahirm on tihti teiste hirmude baashirmuks.

Kuidas hirmudest vabaneda?

Hirmudest vabanemise tehnikaid on erinevaid. Mõistusest tulenevad hirmud on mõistusega ületatavad. Mõistus on väga limiteeritud, ta suudab tõlgendada ainult väga väikest osa sellest, mida me suudame tunda ja kogeda. Kui meie mõistusest tulenevad hirmud on seotud ainult selle ajupiirkonnaga, millest lähtuvad mõistusega seotud tegevused - piirkonnaga, mis hõlmab vaid 20% aju võimekusest -, siis võiks see teadmine olla tõukeks neid ületada.

Mõistuse hirme on lihtne ületada tundega, jõuga - tugeva tundega, et lähed neist läbi. Samas ei pea minema neist läbi, hambad ristis, vaid saab ennast motiveerida seda protsessi nautima, nii et tõepoolest tunned: jah, ma täielikult naudin seda tunnet, et ma saan minna läbi oma hirmust, ma saan elus kõigega hakkama.

Järgnevate näidete puhul tasub arvesse võtta seda, et mõnel inimesel võivad hirmud olla nii sügavad, et need on juba alateadvuses. Oma hirme saab lihtsalt hinnata - näiteks võttes skaala 1-10, kus 1 on kõige väiksem ja 10 kõige suurem ja siis mõelda, kui suur on minu hirm. Kui see jääb 1-5 vahele, on see enamasti mõistusest tulenev hirm.

Hirmust vabanemisel vabaneb ka selles hoitud energia ja see, et tekib juurde rohkem vaba energiat oma elu loomiseks, võib olla üks motivatsioon hirmust vabanemiseks.

Marise kogemus veehirmuga. Täiskasvanuna hakkasin järjest rohkem kartma vett, sügavat, läbipaistmatut vett ja ka ujumist. Mida rohkem ma selle peale mõtlesin, seda selgemalt ma mäletasin, et tegelikult ma 15-aastasena nautisin vee all ujumist ja igatmoodi vees lustimist. Täiskasvanuna aga kartsin vett järjest rohkem. Kuni ühel hetkel taipasin, et tegelikult oli minu veehirm ülevõetud ühe kaaslase pealt ning ma olin hakanud seda mõistusega juurde looma ja oma jutuga seda suurendama. See ei olnud alateadlik hirm, vaid mõistusega korrutades tekkinud. Minus sündis otsus sellele vastu hakata ning õppida uuesti vett nautima. Mida rohkem ma end oma mõtetega toetasin ja vees käia proovisin, seda julgemaks ma vees muutusin. Ma proovisin pidevalt, alustasin põlvini veest, siis liikusin puusadeni vette, kaelani vette ning lõpuks panin pea vee alla. See energia, mis selle hirmu alt vabanenud on, on väga suur.

Mõistusega loodud hirmudest on võimalik vabaneda tahtejõuga. Alateadvuses olev hirm kujundab meie käitumismustreid ja valikuid väga tugevalt, olenemata sellest, kas me ise seda märkame või mitte. Kui pimedusehirm on näiteks väga suur, siis võib inimene karta ka üksi pimedas koju tulla jala, ta ei suuda pimedas tänaval kõndida - ta tunneb, et ta tardub paigale. Kui see hirm on seotud sellega, et pimeduses võib olla mingeid asju, mis on minu jaoks tundmatud - et ma ei tea, mis seal on ja võib-olla ma ei suuda neid isegi näha, siis on see hirm teadmatuse ees, mis on tegelikult mõistusest tulenev hirm. Niimoodi oma hirme lahti lammutades saab analüüsida, kas hirm on sügav ehk alateadlik hirm või on see pinnapealne, mõistuses asuv hirm. Ja seejärel saab vastavalt sellele tegutseda.

Kergemale hirmule on lihtsam vastu minna ise sellest läbi murdes, endale sisendades, et näiteks seal pimedas pole midagi, võib kasvõi pipragaasi endaga pidevalt kaasas kanda ning hoides sõrme pipragaasi päästikul, pimedusest läbi kõndida. Kui paarkümmend korda seda teha, siis selgub, et polegi midagi karta ning siis ongi täiesti võimalik pimeduses kõndida - kogu aeg, igal pool - hirm hakkab vaikselt taanduma. Samuti on võimalik hirmust vabanemise protsessi juures võtta täielik vastutus oma elu eest ning näiteks minna enesekaitset õppima - et kui midagi tõesti juhtub, on olemas oskus end kaitsta. Saab ennast mentaalselt ette valmistada, et mina juhin oma elu ise ja vastutan täielikult oma elu loomise eest. Hea mõte, mille siinkohal võiks omaks võtta, on see, et kas ma lasen elul minuga juhtuda - ehk et siis leian vabandusi - või ma ise juhin elu täpselt sinna suunda, kuhu ma tegelikult tahan ehk et leian lahendusi.

Kui hirm on juba alateadvuses, siis ei pruugi olla piisav, kui selle protsessi vaid ühe korra läbi teed. Alateadlikest, korduvate kogemuste tõttu tekkinud sügavatest hirmudest on võimalik lahti saada sellisel viisil, et teed selle hirmu ületamist korduvalt läbi, end pidevalt motiveerides ja lahendusi leides nii, et hirm iga korraga väheneb. Kui aga inimene tunneb, et tema hirm on juba tõesti halvav, siis tuleks minna alateadvusesse seda hirmu lahustama, ära saatma. Seda on parem teha hüpnoosis või sarnaste protsesside abil, hüpnoos pole selleks ainus meetod. Tegelikult on võimalik alateadlikke hirme ära saata ka tahtejõuga, luues alateadvusesse uue mustri - olemasoleva mustri asemele. Selline protsess võtab lihtsalt rohkem aega.

Ennast programmeerida on võimalik ka endale teadlikult sõnade abil sisestades, et hirm on ületatud, ja siis käituda vastavalt pikema aja vältel. Hüpnoos on kiirtee hirmude ületamiseks.

Hüpnoosisarnase protsessiga on võimalik hirmu ära saata isegi paari tunniga niimoodi, et sellest hirmust on täielikult vabanetud. Selleks et suuri hirme ületada paari tunniga, peab teadvusseisund olema muutunud, nagu näiteks on hüpnoosiga. Siis on inimesel võimalik muuta oma arusaamu, alateadlikke käitumismustreid ja -malle nii, et tal enam seda hirmu pole.

Enda hirmu ei ole võimalik lasta kellelgi teisel ära võtta. Mitte keegi teine ei vastuta kellegi teise elu eest. Oleks vägagi võimas minna näiteks arsti juurde ja öelda, kui ta diagnoosi määrab, et juhul, kui nüüd midagi valesti läheb ja ma näiteks mõne kehaosa kaotan või midagi minuga juhtub, siis sina vastutad selle eest. Ükski arst pole sellega nõus. Iga inimene ikkagi vastutab ise oma elu eest ja seega vastutab ka oma hirmudega tegelemise eest. Küll aga on vaja hüpnoosis ja sellele sarnastes protsessides maksimaalselt ise kaasa töötada - nii protsessi ajal kui pärast protsessi. Mitte keegi teine ei saa vastutada inimese elu eest, aga keegi teine saab protsessi juhtida nii, et inimene ise töötab maksimaalselt kaasa. Inimene ise aga peaks maksimaalselt asjaga tegelema ka pärast protsessi lõppu.

Kui keegi räägib, et ta käis kuskil ja lasi endalt hirmu ära võtta, siis näitab see seda, et ta ise lasi end maksimaalselt juhtida, samas aga annab ka aimu, et ta justkui ei taha ise vastutust võtta selle eest, et ta ka ise aitas protsessile kaasa, et ta terapeuti või protsessi läbiviijat usaldas.

Näide. Jaanus (nimi muudetud, 51) käis vastuvõtul ning tema sees oli tugev hirm läbi kukkuda. Ta oli seda hirmu endale täielikult ka teadvustanud - ta ise teadis, et tema sees on suur hirm oma töös läbi kukkuda, see halvas kõiki tema mõtteid, ta higistas väga palju, ta tundis pidevalt pingesolekut. Tema keha läks sageli automaatselt sellesse "võitle või põgene" olekusse, sest ta oli harjunud viimaste aastate jooksul kogu aeg üle mõtlema. Ta oli loonud endale elustiili, mida ta nautis, ta oli oma perekonna elu loonud mugavaks, aga tööasjus oli ta väga pinges. Jaanuse puhul oli huvitav see, et kuigi ta teadis, et temas on kogu see jõud olemas, et oma äri ja koduvälised tegevused uuesti üles ehitada, siis oli ta sellegipoolest elule käega löönud - ta tundis, et ta on keskealine ja elu hakkab justkui lõppema. Need kaks juhtmõtet, et elu hakkab lõppema - mis on väga tavaline mõte sellises vanuses inimestel - ning hirm läbi kukkuda Jaanust juhtisidki.

Kuna ta oli suur ülemõtleja, siis keskendusime teraapias esmalt sellele, et kuidas ta saaks lihtsate sammudega hakata harjutama mõistuse kinnipanekut. Seejärel sellele, et kuidas saaks ta pingelistes olukordades keskenduda samal moel nagu sporti tehes. Inimene on sellises vanuses oma eluga parimal juhul alles poole peal - see vanus ei tähenda, et elu hakkab lõppema, vaid elu saab ja tulekski nautida täiel määral.

Jaanus oli valmis kõiki neid mõtteid vastu võtma ning lahendas hüpnoosiolekus need mõistuse hirmud ära, võttis vastu uued edasised sammud ning leidis, et saab neid ka oma koduses elus rakendada. Samuti vabanes ta mõttest, et tööasju ei tohi ja ei saa oma abikaasale rääkida, kuna too ei saa ju aru. Kõik lähedased inimesed, kes on valmis oma teist poolt toetama, nad saavad alati aru, kui neile seletada, sest nad tegelikult tahavad oma lähedast aidata. Kui nende olekus ja käitumises on näha seda tunnet, et nad tõesti igas asjas toetavad, siis võib julgelt oma asju jagada ka teisele poolele - tuleb visata peast välja mõte, et teine ei mõista või ei saa aru.

Maailmas on väga palju omavahelist mõistmatust just seetõttu, et inimesed omavahel ei suhtle ja ei räägi - ja igaühel on võimalik seda muuta, alustades kohe. Jaanus otsustas ise oma elu eest vastutada ja edasised sammud läbi viia. Jaanus mõistis, et inimeselt saab võtta töö, maise vara, aga inimeselt ei saa kunagi võtta tema kogemusi. Tal oli selge, kuidas üles ehitada toimivat äri ning ta teadis, et isegi ühe ettevõtte pankroti kõrval suudab ta üles ehitada järgmise. Jaanus suutis nüüd elu usaldada.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim Poolt välja antud Maris Saare ja Siim Sildoja raamatust "Elu muutev hüpnoos".

Loe lisaks: Elu muutev hüpnoos: kuidas saada teadlikuks oma tõelisest olemusest?

Alkeemia lugemisnurk | Hüpnotisöör Maris Saar: hüpnoos aitab muuta harjumusi ja võtta vastutust oma elu eest

KOMMENTEERI!

TOP UUDISED