Alkeemia lugemisnurk | Kolm peamist meeleplekki ehk häirivat emotsiooni, mis meile haiget teevad


Alkeemia lugemisnurk | Kolm peamist meeleplekki ehk häirivat emotsiooni, mis meile haiget teevad
Foto: depositphotos.com

"Meeleplekid on emotsioonid või vaated, mis teevad meile haiget ja võivad isegi hävitavalt mõjuda, kuid mis kuuluvad siiski lahutamatult inimeseks olemise juurde. Need on (budistliku maailmavaate järgi) viha, ignorantsus ja iha. Ja neil põhinevad kõik meie ülejäänud emotsioonid," kirjutab Kaia-Kaire Hunt oma äsja kirjastuselt Pilgrim ilmunud raamatus "Emotsioonide alkeemia".

Viha on üks tulisemaid ja lõhkuvamaid emotsioone. Korralikud ja viielised inimesed arvavad, et nemad ei vihasta kunagi, mis on muidugi lausvale: vihastada oskavad kõik, iseasi, kes kuidas seda välja näitab või maha surub. Viha taga ei ole midagi muud kui tegelikult puhas jonn - "asjad ei lähe nii, nagu ma tahan". Võib muidugi vaielda, kas see n-ö minu õigus on suurem kui kellegi teise oma, aga põhimõtteliselt: kui mõtled viimase korra peale, mil sa vihastasid, siis kas see polnud mitte seotud sellega, et keegi ei teinud nii või miski ei läinud nii, nagu sa tahtsid. Tüüpiline näide, kus olukord ei vasta sinu ootustele: keegi teeb otse sinu ees autoga ohtliku ja absurdse manöövri. Sa vihastad: no küll on jobu! Sest normaalsed inimesed peaksid sõitma normaalselt, tasakaalukalt ja turvaliselt, eks ole! See, kellel õigus, ei oma siinkohal tähendust (võib-olla sai too inimene just teada, et ta sõber on kuskil hädas): keskendudes iseenda emotsioonile, on kõige olulisem meeles pidada just see asjaolu, et see või teine olukord ei vasta minu ootustele.

Seotud lood:

Vihamündi teine külg on heasoovlikkus. On väga lihtne soovida südamest head oma koduloomale või väiksele beebile, midagi vastutasuks ootamata. Ja kui raske on seda soovida võõrastele, eriti kui nad pole käitunud vastavalt meie ootustele.

Aga prooviks: soovi sellele "jobule", kes sulle autoga äkitselt ette keeras, hoopis mõttes head, et ta jõuaks turvaliselt sihtpunkti; et see põhjus, miks ta nii mõtlematut käitus, kaoks ja ta tunneks ennast hästi ja õnnelikult!

Kui üks tore egopärdikuke su õlal nüüd kõvasti hüppama ja räuskama hakkas, et "ei, kihutajad tuleb kinni panna, ühiskonnast isoleerida ja üldse, kas inimene peabki siis karistamatult huligaanitsema", siis tuletan alandlikult meelde, et see kõik on sinu emotsioon, sinu viha. See ei lahenda olukorda, liiklus ei muutu sellest emotsioonist kuidagi paremaks. Vähe sellest - nüüd on meil lisaks tollele juhile veel üks vihane inimene, kes on vihast pimestatud, seega vähenenud tähelepanuvõimega ja isegi ohtlik autoroolis.

Üks hea näide oma õiguse tagaajamisest on vana hea tassikõrva näide. Pane tass enda ette lauale, nii et tassikõrv on näiteks paremal. Palu, et keegi istuks sinu vastu - nii et tema jaoks on tassikõrv vasakul. Nüüd leidke konsensus, kas tassi kõrv on vasakul või paremal. Nii võibki jääda vaidlema ja mõlemal on ju õigus. Sama on tegelikult hinnangute andmise ja mittemõistmisega. Kui me vahetaksime vaatepunkti, siis näeksime ehk hoopis midagi muud.

Vihkamine on veel kibedam kui viha. On isegi ütlus "Kui kedagi vihata, siis on see sama, mis juua mürgikarikast ja loota, et su vaenlane sureb." (Autor jääb siin saladuseks, sest nagu ikka omistatak- se selliseid toredaid lauseid nii Buddhale kui ka teistele suurtele mõtlejatele; üks mis kindel, mina ei saa seda au endale võtta.) Enamasti on vihkamise objektil täiesti ükskõik, et sa parasjagu teda vihkad. Kas ta üldse teabki seda? Küll aga närib see sind, uuristades ja kaevates, kuni saab jagu ka füüsilisest kehast. Just nii vastik ongi see vihkamise emotsioon.

Vihkamine pole tegelikult midagi muud kui mõistmise, heasoovliku ja arusaava osavõtlikkuse puudumine. Mõtle kellegi peale, keda oled vihanud või keda vihkad praegu, olgu ta siis su ämm või mõni ülbe diktaator. Ta on teinud vastikuid asju. Nii vastikuid, et võtab kohe vihkama. Aga avame nüüd selle laeka: mis see on, mis viis selle inimese selleni? Kas sa oled mõtelnud, et inimene, kes näiteks kedagi mõnitab, peksab, alandab või alustab sõda, on ise otsast otsani katkine?

Loe veel

Ükski õnnelik, ennast armastav ja eluga rahulolev inimene ei löö kellelegi nuga selga, ei alusta sõda, ei hakka tüli norima, ei pane teisi ennast halvasti tundma ega sülita teiste peale. Olen ikka püüdnud ennast treenida: kui näen mõnda sellist inimest, siis küsin kohe endalt, mis tema elus on nii valesti läinud ja pannud ta sääraselt kannatama, et ta käitub nüüd niimoodi. Tema kannatus, halvasti käituva ja tegutseva inimese kannatus peab olema sügav ja piiritu. Võib-olla me ei suuda seda isegi mõista. Võib-olla tunneb ta hommikust õhtuni, kuidas mingi deemon järab tema südant ja see teeb nii väga haiget, et ta tahaks ümbritsevatele inimestele sama palju haiget teha, et tema valu väheneks.

Vihkamise vastand on seega heasoovlik mõistmine (ing compassion, paali k karunā, osavõtlikkus, sügav mõistmine). Mitte haletsus - oh ei. Vaata, kas sa suudad mõista mõnda inimest, kes sulle kohutavalt närvidele käib. Proovi. Ja muuseas, mõistmine ei tähenda seda, et sa tema käitumist heaks kiidad.

Päti või mõrvari mõistmine ei tähenda tema tegude jaatamist, vaid pigem halva jada katkestamist. Mis saab siis, kui kõik vihkaksid halbu inimesi? Vihkajad muutuvad ju ise ka seeläbi kibestunuks, kättemaksuhimuliseks ja halvaks, mistõttu hakatakse omakorda neid vihkama. Lõpuks vihkaksid kõik kõiki ja polekski enam ühtegi toredat inimest.

Alusta siitsamast. Muuda oma suhtumist kasvõi ühe inimese suhtes, kelle vastu sul on kibedad tunded. Äkki on see just see koht, kus hakkab lahti rulluma mingi hoopis teistmoodi, positiivse noodiga laine. Ära loo siia keerulisse maailma juurde vihkamist - seda jagub niigi.

Pealegi: kas vihkamine on kunagi mõnda olukorda lahendanud?

Teine meeleplekk, mis meile häda teeb, on ignorantsus, sealhulgas laiskus ja rumalus. Võib tunduda, et laiskus ei olegi emotsioon, aga tegelikult on küll. Laiskust võime laiendada ka mõttelaiskuseks ja ignorantsus ning rumalus on tühipaljas hoolimatus, mis on mõttelaiskuse osa.

Ärme aja segi rumalust ja teadmatust. Teadmatus on ainult pool hädast, sest kui me midagi ei tea - ja neid asju on ju alati -, siis saame õppida, uurida, küsida, proovida jne. Kui me aga teame, kuid ei käitu oma teadmistele vastavalt, siis see on rumalus. Kõige lihtsam näide on toitumine. Enamik inimesi oskab väga hästi öelda, missugune on tervislik toitumine ja mida nemad valesti teevad, aga ometi ei suuda nad oma teadmiste põhjal käituda.

Ka selleks, et minna jalutama või metsajooksule, selle asemel et diivanil teleka ees õlut juua, tuleb olla teadlik oma laiskuse olemasolust. Teades, et inimesele on selline asi olemuslikult kaasa antud, on palju lihtsam seda seljatada. Asi pole selles, et peaks ennast süüdistama laiskuses ja ei peaks lubama asjadel minna, vaid selles, et laiskusest oleks vaja vabaneda. Minul endal on palju lihtsam, kui ma tegelen just laiskuse seljatamisega, kui ma ennast sellelt taban, mitte enese motiveerimisega, sundides ennast jõuga midagi tegema. Nii et jutt ei käi enese sundimisest, vaid millelegi vastu astumisest.

Ignorantsus on laiskuse omamoodi väljendus. Üks mu tuttav ütles kunagi, et tema ei taha näha ega kuulda midagi vaestest, vigastest, haigetest ja muude hädadega inimestest või loomadest. Niipea kui näiteks telekast tuleb vastav saade, vahetab ta kanalit, sest see "kõik on nii vastik, kui uudistes on mingi selline lugu". Ja ometigi, ütles ta, on ta hea inimene, sest teeb igal aastal ühele suurele heategevusfondile kopsaka annetuse. See ongi kindlasti väga tubli tegu. Aga kas sellest piisab? Kas indulgentsi ehk patulunastuse ostmine (sh annetused selleks, et sa ise ennast hästi tunneksid, mis siis et sa püüad ennast eraldada abivajajatest) on ignorantsus või mitte? Kas see pole mitte puhas laiskus, millega sa soovid endale mugavat ja hedonistlikku eluviisi?

Põikan korraks heategevuse olemuse juurde. Öeldakse, et kui sul on palju ja sa annad, siis on see normaalne. Aga kui sa annad nii, et natuke on valus ka - annad vaat et rohkem, kui võimalik tundub, siis see on tegelik hea tegevus. Eesti keeles on olemas sõnad kahjama, kahjakorv, kahja viimine - nagu sõnatüvi osutab, on see anni viimine sel viisil, et endal on natuke kahju ka. Maarahvas ikka teadis, et and võetakse vastu siis, kui see on tulnud niimoodi, et on ületanud mugavustsooni. Mulle tundub, et meie maarahvas teadis väga hästi, kuidas olla mitte ignorantne. Ignorantsuse, laiskuse ja rumaluse mündi teine pool on tarkus, teadmine, teadlikkus, märkamine. Just teadlikkuseharjutused on suurepärased, et märgata iseenda rumalust ja laiskust ning sellele ka vastu astuda.

Laiskuse ja rumalusega kaasneb veel üks iselaadi asi - Suur Rumalus. See on küll meelevaldne sõnapaar, aga meie kõikide hädade algus: me oleme unustanud, kes ja miks me oleme. Sellest tuleb lähemalt juttu küsimuste ja vastuste peatükis. Me oleme samuti unustanud või ignoreerime teadlikult seda, et kõik on kõigega seotud ning meil ei ole võimalik end selle maailma süsteemist välja tõsta. Ehedaim näide on loodusereostajad, kes arvavad, et elavad justkui teises reaalsuses; et nende joogivesi ja õhk tuleb kusagilt mujalt...

Kolmas meeleplekk on ehk meile igapäevaelus kõige paremini tuntud - see on iha, tahtmine. Sageli arvatakse, et miks mitte, sest see on ju edasiviiv jõud. Kui eesmärki ei ole, oled luuser. Kui ei taha midagi saavutada, oled mõttetu inimene. Paraku unustatakse ära iha ja tahtmise see külg, mis ei luba meil kunagi saavutada meelerahu ja heaolutunnet. Kui vähe on neid hetki, kui ütleme: nüüd on mul kõik olemas, mulle piisab.

Isegi kui me midagi väga-väga igatseme, leiame ennast õige pea midagi uut tahtmas, kui see eelmine on käes. Kuulsin kord üht tabavat võrdlust idamaade ja õhtumaade inimeste kohta.

Kui idamaade kultuuris rõõmustatakse tavaliselt selle üle, mis olemas on, olgu see siis kasvõi üks vilets hütike, lusikas ja kausike, siis õhtumaade inimesed näevad seda poolt, mida on vähe, mis on teistel paremini või mis on täiesti puudu.

Meie siin heaoluühiskonnas paneme sageli tähele, et mõnel naabril on suurem maja, sõbral parem auto, koolikaaslasel tasuvam töökoht, vennal targemad lapsed või muud sellist, ja tunneme ennast seetõttu kehvasti. Me mõtleme pingsalt, kuidas neile järele jõuda, unustades olla tänulikud, et me oleme elus, meil on kaks kätt ja kaks jalga ning katus pea kohal; et me ei pea päevast päeva näljasena magama minema. Me unustame olla tänulikud, et meie taevast ei kuku pommid, maa ei värise ja tsunamid ei neela rannakülasid; et meil on veel allikaid, kust juua puhast vett; et me saame süüa maasikaid oma maa raiesmikult ning meil on veel seene- ja mustika-metsasid.

Miks me seame oma fookuse sellele, mis on puudu? Miks me ei keskendu kõigele sellele, mis meil on juba niigi hästi? Vahel kutsun end täiesti teadlikult korrale, et ma naudiksin seda küllust, mis mind ümbritseb, ja oleksin selle eest tänulik. Ma elan vabal maal ja olen terve; mu ümber ei ole küll palju inimesi, aga nad on kõige olulisemad; ma pole miljonär, aga mul on kõik olemas. Kas see pole siis õnn, kui sa oled elus ja su meel on terve?

Nii et kui mõne vidina või kleidi jaoks ei jätku raha või mõni reis jääb tegemata ja maja ehitamata, kas mul on siis põhjust olla õnnetu? Tegelikult ei ole ju! Tegelikult on mul kordi rohkem, kui tahta võib, ja on ainult minu enda asi seda endale meelde tuletada ja mitte halada selle üle, mis võiks paremini olla.

Iha ja tahtmisega kaasneb aga veel üks huvitav asi - klammerdumine. Kui iha on leidnud lahenduse, näiteks kui oleme saanud endale mõne asja, inimese, olukorra, siis kipume sellesse iga hinna eest klammerduma, et see jääks nüüd aegade lõpuni meie omaks. Kuid siin tuleb mängu vana hea maailma alusseadus: ainuke asi, mis on muutumatu, on see, et kõik muutub pidevalt.

Otsides lahendusi, kuidas mitte piinelda pidevas ihaluses ja klammerdumises, tuleb mõelda, mis on selle pideva rahulolematuse lahendus. Iha ja klammerdumise mündi teine pool on vabadus ja rahulolu: vabadus olla sõltumatu kõigest sellest, mis on meile oluline. Kas oled mõelnud, mis tunne oleks olla täielikult sõltumatu, täiesti vaba ihast ja klammerdumisest? Kui võid igal hetkel tunda üksnes rahulolu ja vabadust olenemata sellest, mis olukord ja võimalused sind tegelikult ümb- ritsevad.

See on õpitav ja treenitav. Lugesin kord ühte uuringut, kus selgus, et peamine depressiooni põhjus Ameerikas on majanduslikud mured. Mitte tervis või suhted või pere, vaid majanduslikud küsimused. Kas pole jabur? Kuhu meie meel on jõudnud selles heaoluühiskonnas, et me suudame ennekõike kannatada sel põhjusel, et meil ei ole seda või teist piisavalt? On see ikka nii? Võib-olla on probleem selles, et meil on kõike üleliia ja meel on segadusse sattunud. Tegelikult on meil ju kõik olemas, niikaua kui meil on pea otsas ja me võime oma meelt rahustada.

Kuulen juba, kuidas kusagilt hakkab lärmama mu väike egopärdik: nojah, sina võid ju oma meelt rahustada, aga kes mu lapsed ära toidab ja elektriarveid maksab? Vangutan siinkohal jälle pead ja kutsun pärdiku korrale. Meelerahu ei ole kunagi täielikult sõltuvuses majanduslikust olukorrast, kuigi rasketel hetkedel võib see nii tunduda. Jah, loomulikult on keeruline leida meelerahu, kui kõht on tühi, pangaarvel haigutab tühjus ja tööle saamise lootustki pole. Viitan siin pigem tavalisemale olukorrale, kus meid tegelikult ei ähvarda nälga suremine, vaid pigem mõnest mugavusest loobumine (kalli auto vahetamine odavama vastu või uuest moehooaja tootest loobumine). Pole veel nähtud, et auto või uus mantel suudaks luua sügavat sisemist meelerahu.

Meelerahu huvides ei pea istuma päev läbi jalg kukla taga ja oma naba vahtima - saab ideaalselt käia tööl, lapsi ülal pidada ja samas treenida meelt ja õppida tundma oma emotsioone.

Meeleharjutused pole elitaarne eralõbu. See on iga inimese püha kohus iseenda, oma lähedaste ja kogukonna ees - olla parem, sõbralikum ja mõistvam inimene.

Ja vabanduseks ei saa siin olla näiteks madal haridustase, kohutav lapsepõlv või väike sissetulek. On vaja vaid soovi ja motivatsiooni seda teha.

Autor: Kaia-Kaire Hunt

Katkend on pärit äsja kirjastuselt Pilgrim ilmunud Kaia-Kaire Hundi raamatust "Emotsioonide alkeemia".

Miks emotsioonide alkeemia? Olen päris veendunud, et kui alkeemikud otsisid kunagi ammusel ajal igavese elu ja õnne saladust, tarkuse kivi, siis pidasid nad tegelikult silmas meelerahu. Mis see on, mis paneb meid ennast halvasti, haigena, ebamugavalt tundma? Ikka ju meie enda meel, enda tunded ja emotsioonid. Kujuta ette nuppu, millega saaks sisse lülitada ainult head emotsioonid, isegi juhul kui päev on nässu läinud või kui seisad silmitsi ületamatuna näivate probleemidega. Me ei tunneks ju sel juhul ennast üldse halvasti ega kannataks, sest meid ei häiri mitte halvasti läinud päev, vaid tunded, mis sellega kaasnevad! Seda emotsioonide alkeemia võluvõtit on otsitud sajandite kaupa, sest see on ainuke asi, mis saab inimese elu põhjalikult ja pöördeliselt muuta. Toon siin raamatu väikese ülevaate emotsioonide alkeemiast ehk mõned nipid, kuidas igapäevase virrvarriga peas hakkama saada ning iseennast paremini mõista.

Kaia-Kaire Hunt on nõustanud kliente emotsioonitöö vallas üle 10 aasta. Ta on Tiibeti loodusravi terapeut, EFT (emotsionaalse vabaduse tehnika) terapeut ja koolitaja, meditatsioonijuhendaja ja vaimse tervise õenduse üliõpilane.


KOMMENTEERI!