Alkeemia lugemisnurk | Kas elame selleks, et teenida kehaga seotud ja asiseid eesmärke või oleme siin hinge eesmärgi teenimiseks?


Alkeemia lugemisnurk | Kas elame selleks, et teenida kehaga seotud ja asiseid eesmärke või oleme siin hinge eesmärgi teenimiseks?
Foto: depositphotos.com

Maailmas pole ühtegi inimest, kes poleks ühel või teisel ajal kokku puutunud meditsiiniga. Ja pole ka ühtegi sellist inimest, kes poleks oma elu jooksul ühel või teisel ajal tajunud Jumalat – sõltumata sellest, kas inimene seda endale teadvustab või seda Jumalaks nimetab. Jumala ja meditsiini kohtumine on seega tänapäevase elu vaata et tähtsaim ristumispunkt. Neale Donald Walsch ja Brit Cooper ühendavadki oma raamatus "Jumala ja meditsiini kohtumine" need kaks mõistet.

Põhjus, miks väga vähesed inimesed leiavad vajalikku motivatsiooni või innustust, et oma individuaalset vaimsust tundma õppida ja arendada - ehk kogeda vastastikust suhtlemist Jumalaga või millegi kõrgemaga -, seisneb selles, et neid ei õpetata seda tegema. Kuid selle taga peitub midagi veel enamat.

Enamik inimesi pole isegi teadlikud sellest, et elamine on peamiselt vaimne kogemus; et elamise eesmärk füüsilises ilmas on seotud iga inimese hingeliste ja vaimsete kogemustega. Seega ei leiagi inimesed motivatsiooni suhelda millegi kõrgemaga vastastikku peamiselt seetõttu, et nad pole isegi endale selgeks teinud seda, et elu eesmärgil on väga vähe pistmist elu puhtfüüsilise väljendusega.

Kirjutasin raamatus "The Only Thing That Matters", et 98% maailma rahvastikust kulutab 98% oma ajast tähtsusetutele asjadele. Niisiis olen lausa ehmatavalt teadlik faktist, et ülekaalukas enamus - mitte 60-70%, vaid lausa 85-90% maailma rahvastikust - on lihtsalt ametis igapäevaeluga, et saavutada iga nädal, iga kuu, iga aasta mingite konkreetsete asiste eesmärkide täitmine. Nad püüdlevad innukalt mingite konkreetsete asjade poole, mis nende arvates teeb nad edukaks ja õnnelikuks.

Seotud lood:

Ja neid inimesi, kes mõistavad, et kogu maapealse elu eesmärk on edendada meie hingede eesmärke, on teistega võrreldes vapustavalt vähe. Seda kõike arvestades ei olegi inimestel motivatsiooni luua Jumalaga või millegi kõrgemaga isiklikke kogemusi.

Aja jooksul on paranenud meie võime inimesi füüsiliselt tervena hoida ning nende eluiga pikendada - tulevikus võib-olla isegi sellisel määral, nagu keegi meist praegu ettegi ei kujuta - ning kõige selle juures on huvitav see, et kui me ei pane inimesi endale teadvustama seda, et kauem ja tervemana elades on meil rohkem ja imelisemaid võimalusi oma hinge ja vaimsust väljendada ja arendada, aga kui me seda ei tee, siis võib tänu moodsale meditsiinile saavutatud kõrgem eluiga ja tõhus tervishoid ähmastada meie arusaamist eluspüsimise peapõhjusest. Seega seisneb kogu asja suur iroonia selles, et tegelik eluspüsimise põhjus võib väga kergesti kummutatud saada seetõttu, et me loome uusi viise üha kauem ja kauem elus püsimiseks. Ja see kehtib ainult meie liigi kohta, Maa elanike ehk inimolendite kohta. Sest me oleme üks väga-väga noor liik.

Universumis elavad vanemad ja arenenumad mõtlevate olendite liigid on vägagi teadlikud sellest, et nende võime füüsilisel kujul nähtavalt suhelda üksteisega ja tegutseda füüsilises keskkonnas - mida meie nimetame universumiks -, on elu suurim kingitus just nimelt seepärast, et see annab neile võrratu võimaluse oma vaimse Mina eesmärkide täitmiseks - mida on võimalik teha üksnes füüsilises ilmas. Või kui soovid, siis teisisõnu öeldes suhtelises ilmas.

Niisiis, mujal universumis elab palju mõtlevaid olendeid, kellest paljud on meist kõvasti arenenumad ja teadlikud endale kuuluvast hinnalisest aardest. Ja muidugi mõista elavad nad kõrgemal mis tahes tasandist, mida ette suudame kujutada.

Näiteks käsitlesin raamatus "Jutuajamised Jumalaga" üht huvitavat mõttekäiku, mis seisnes selles, et inimestele nähti ette igavene elu; füüsiline elu loodigi selleks, et lasta mõtlevatel olenditel sisuliselt igavesti elada, ilma et nad peaksid kunagi üldse surema, välja arvatud juhul, kui nad ise selle kasuks valiku teevad. Näiteks alles pärast mitutsada aastat ühes konkreetses kehas elamist, misjärel nad võivad teha valiku end teistsuguses kehas taasluua mis tahes põhjusel, ainult et selliste surmade ja uuestisündide põhjustel pole vähimatki seost nende põhjustega, millesse inimesed tänapäeval Maal surevad.

Loe veel

Tõsiasi on see, et me sureme väga noores eas, enamasti 60-90 eluaasta vahel. Me hülgame oma maise keha väga varakult - eriti kui mõelda veel nende paljude peale, kes surevad juba väga noores eas õnnetuste või raskete haiguste tagajärjel. Samas osutasid sa sellele, et meie liik areneb ja küpseb üha kiiremini. Oleme tõepoolest õppinud, kuidas inimolendite eluiga pikendada ja tervist tugevamaks muuta, ning õppejõud sinu koolis räägivad täiesti õigust: järgmise 50 aasta jooksul võime vabalt jõuda nii kaugele, et inimese keskmine eluiga hakkab ületama sada aastat. Saja-aastaseks elamine võib tulevikus meie jaoks olla vaid keskiga. Tänu geneetilisele meditsiinile ja biomeditsiinile suudame juba varsti luua kunstlikult uusi terveid elundeid, millega haigestunuid asendada. Seega pole 50-60 aasta pärast meil erilist põhjust üldse surragi. Ja "vanadusse" me kohe kindlasti ei sure, sest saame asendada kõik oma vanad "iganenud" elundid ja koed uhiuutega. Niisiis ei saa "kõrge iga" enam olema siit ilmast lahkumise põhjus. Meil võib küll ette tulla õnnetusi - sinna pole midagi parata - ja me võime saada niivõrd rängalt viga, et meid pole võimalik enam kuidagi päästa. Kuid "kõrge iga" kui selline pole enam põhjus, miks füüsiline keha maha jätta.

See tekitaks inimeste jaoks tõeliselt keerulise olukorra. Nad peavad tõeliselt hakkama endalt küsima neid küsimusi, mida siin püstitanud oleme. Inimesed peavad hakkama endalt kui liigilt tõeliselt küsima: "Mis mõte mu elul on? Mida ma siin ilmas veel 120, 150, 170 või enamgi aastat teen?" "Mis mõte on tegelikult sellel füüsilisel keskkonnal, kuhu ma olen sattunud?"Ja kui me hakkame elama 120, 140 või 150 aasta vanuseks, siis saame kahtlemata vägagi selgesti aru, et elu ei saa seisneda vaid endale sobiva elukaaslase, auto ja töökoha muretsemises... Selle taga peab peituma midagi enamat. See saab meile ilmselgeks, kuna väga kaua elades tüdineme kindlasti kogu sellest maises ilmas kokku kuhjatud materiaalsest kraamist.

Niisiis seab inimeste eluea pikenemine inimesed silmitsi paraja pähkliga. Ja küsimus seisnebki siis selles, kas elame nii, et see aitab ja võimaldab oma hinge eesmärke saavutada või takistab neid saavutamast. Tulevikus kerkib see küsimus kindlasti päevakorda ning sellele hakkavad vastust otsima kõik inimesed, nii et nad pööravad iseäranis tähelepanu mitte ainult keha tervisele, vaid ka inimhinge olemasolule, nagu ka oma hinge eesmärgile ja funktsioonile selles üldises protsessis, mida me nimetame inimeluks.

Pole kahtlustki, et inimesed hakkavad selle küsimuse üle arutlema. Kas me elame selleks, et teenida kehaga seotud ja asiseid eesmärke (ehk materiaalsete hüvede nimel) või oleme tegelikult siin hinge eesmärgi teenimiseks? Vastuste otsimine muudaks kahtlemata meie elukogemusi pöördeliselt, sealjuures eriti meie vaimset arengut, kui me elaksime 150 aastat vanaks.

Olen sinu koosviibimistel käies märganud, et inimesed hakkavad vaimsuse üle juurdlema enamasti just keskeas (nagu me seda praegu määratleme). Selleks ajaks pole kogu see sobiva elukaaslase, auto ja maja leidmise "nimekiri" nende jaoks enam midagi uut. Inimesed hakkavadki 40-, 50- või 60-aastasena mõtisklema: "Hästi, olen selle ära teinud ja see oli väga tore... aga ehk on elus midagi enamat." Võib-olla mõtiskleksime nende ja veelgi sügavamate küsimuste üle veelgi põhjalikumalt, kui meie elu oleks kolm korda pikem.

Mõelda vaid. Kujuta ette, et oled 45-, 50- või isegi 60-aastaseks saades teinud ära kõik need asjad, mida enda arvates elus tegema "pidid". Mida sa nüüd järgmised sada aastat ette võtad?

Just sellele küsimusele peaks inimühiskond - ja arstiteadus kui üks tähtsamaid valdkondi - olema valmis vastama.Sest arstidest saavad tulevikus midagi enamat kui vaid tervendajad ja "elu pikendajad". Nad peavad hakkama elu mõtestajateks. Ja saab olema nii, et need arstid, keda praegu nimetame psühhiaatriteks, peavad ette võtma tohutult mitmekesisema tööpõllu. Kui nii nemad kui ka kõik arstid ja eriarstid hakkavad inimeste elukaarti laiemalt mõtestama, siis tekib tegelikult lausa uhiuus valdkond. Mõistuse ja vaimuga tegelevad arstid ehk psühhiaatrid loovad uue psühhiaatriaharu või täiesti uue valdkonna (usu mind, see juhtub veel sinu eluajal). See hakkab kandma nime... ma küll ei tea, kuidas seda lõpuks nimetama hakatakse, aga mina kirjeldaksin seda kui spirituaalset psühhiaatriat.

Minu arusaamise järgi on sõna "psühholoogia" tuletatud kahest sõnast: psyche ja logos, mis on pärit kreeka keelest ning tähendavad vastavalt hinge ja vaimu ning sõna või õpetust või teadust. Seega ongi "psühho-loogia" sisuliselt hingeõpetus või hingeteadus.

Kui psühholoogiast sai eriala, siis sõna "hing" selles nimetuses enam ei kasutatud. Tänapäeval ei tohi psühholoogid ja psühhiaatrid oma raviseanssidel isegi Jumalat mainida, kui patsient ise seda jutuks ei võta. Ja isegi siis võivad nad patsiendiga arutada ainult patsiendi enda mõtteid seoses selle teemaga. Psühhiaatritel pole lubatud välja pakkuda või esitada enda vaateid Jumala kohta ka siis, kui see tundub neile asjakohane olevat. Nad võivad arutleda vaid nende asjade üle, mida patsient on vestluses rääkinud. Kuid järgmise 50 aasta sees tekivad psühhiaatrite ja psühholoogide kõrvale eraldi veel ka spirituaalsed terapeudid, kes on oma ala asjatundjad täpselt samamoodi nagu seda on tänapäeval silma-, kõrva-, nina- ja kurguarstid ning teised eriarstid, kes on spetsialiseerunud erinevatele organitele või kehapiirkondadele. Meditsiinis liitub füüsilise käsitlusega ka metafüüsiline käsitlus.

Autorid: Brit Cooper, Neale Donald Walsch

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Neale Donald Walschi ja Brit Cooperi raamatust "Jumala ja meditsiini kohtumine".

KOMMENTEERI!