Alkeemia lugemisnurk | Hüpnotisöör Maris Saar: hüpnoos aitab muuta harjumusi ja võtta vastutust oma elu eest


Alkeemia lugemisnurk | Hüpnotisöör Maris Saar: hüpnoos aitab muuta harjumusi ja võtta vastutust oma elu eest
Hüpnotisöör Maris SaarFoto: erakogu

TV3 saatest "Hüpnotisöör" tuntust kogunud Maris Saar kirjutas koos oma koostööpartneri Siim Sildojaga raamatu "Elu muutev hüpnoos. Kuidas saada teadlikuks oma tõelisest olemusest." Loe Marise teekonnast hüpnoosi juurde.

Marise lugu

Mina tegin oma läbilöögi terapeudina ja hüpnotisöörina Eestis 2017. aastal, kui TV3-s tuli välja sari "Hüpnotisöör". Tee selleni oli täidetud omajagu katsumustega. Oma olemuselt olen ma maksimalist ehk et kõike, mida ma teen, proovin teha maksimaalselt. Vähemalt oma töös olen seda püüdnud teha alati, aga muude eluliste olukordade puhul oli mulle sisse harjunud põgenemismuster, millest ka minu teekond hüpnoosini pihta hakkas.

Mind ajendas hüpnoosi õppima mitu kogemust, üks oli pidev vajadus saada tunnustust, endale tõestada, et ma olen midagi väärt. Samuti andis tõuke regressiooni läbimine ehk rännakud eelmistesse eludesse, pärast mida ma sain aru, et silmaga tajutav maailm pole ainus maailm. Pärast seda hakkasin tajuma rohkem kui kunagi varem, ka lahkunuid, ka energiat.

Tee selleni, kes seda raamatut praegu kirjutab, oli nende 6 aasta jooksul väga intensiivne ja pikk. Kuna igaühel meist on olemas sisetunne, siis mina leian, et hüpnotiseerimist ei saa nimetada andeks, mis on vaid vähestel "väljavalitutel". Mina teen hüpnoosi sisetundega ning samamoodi võib iga inimene oma elu elada, kuulates pidevalt oma sisemist tunnet, südamehäält. Minu arvates saab hüpnoosi teha iga inimene, kes on valmis sellesse panustama ja selle nimel tööd tegema, jäädes kogu aeg ausaks nii enda kui kliendi suhtes.

Seotud lood:

Oma lapsepõlvest ma palju ei mäleta, kuid minnes süvitsi iseenda sisse, meenuvad olukorrad, kus olen toimuvat näinud või tajunud sisetundega ning vastavalt käitunud. Lastega juhtub seda tihti, aga kui vanemad ei näita ette, et teadlikkus ja tajumine on aktsepteeritav, siis lapsed lükkavad selle sageli oma harjumustest välja ning hakkavad kasutama rohkem mõistust. Mina tean, et lapsepõlves oli mul lihtsam pigem olukordadest põgeneda kui lahendusi leida, sest põgenemine tundus parim lahendus.

Praeguseks olen mõistnud, et see käitumismuster on tegelikult juurdunud väga paljudesse. See on oma elu eest vastutuse mitte võtmine. Olen aru saanud, et oma elu eest vastutuse võtmine on üks suurtest õppetundidest, mida ma sellesse ellu õppima tulin.

Lapsed õpivad tihti veel ühe mustri, mida võib nimetada "hea lapse sündroomiks". Sest et selleks, et midagi elus saada, tuli olla "hea laps" - hea tüdruk või hea poiss. Ning head tüdrukud, aga tihti ka poisid, suruvad oma soove alla selleks, et teistel hea oleks, tehes seda algul vanematega koos olles ning hiljem ka kõigi teistega enda ümber.

Niimoodi kujuneski mu lapsepõlvest välja üks õppimisi täis elujärk, mis paljude hilisemate õppetundidega koos mind praegusesse hetke neid kõiki lahendama tõi. "Hea tüdruk" Maris oli ka koolis tähelepanu otsiv, sest vanemate armastusest jäi justkui puudu, olgugi et mõlemad vanemad tegelikult andsid endast maksimumi, et ma nende armastust tunneksin. Tollel ajal ma lihtsalt ei osanud seda vastu võtta - sees oli tugev alateadlik kaitsereaktsioon.

Olen oma praktikas täheldanud, et väga paljudes on seda tunnet, et tema vanemad ei armastanud ja ei hoidnud teda. See tuleneb tihti sellest, et vanematele mõeldes meenub eelkõige see, et nad tegid muudkui tööd, aga töötamine oli neile väga tähtis selleks, et perekonda elus hoida, et pakkuda lastele eluks võimalusi. See oli tegelikult vanemate viis näidata välja armastust. Ka tänapäeval on see nii, kuid igal lapsevanemal on võimalik oma lapsele alati seletada, miks ta teeb palju tööd ning oma vaba aja võiks veeta maksimaalselt koos lapsega niimoodi, et laps tunneb, et teda märgatakse.

Jõudsin oma elus ühel hetkel punkti, kus vajasin ka ise abi, olin jõudnud depressiooni. Olin kodus väikese lapsega ja ei näinud enam oma elu mõtet. Leidsin endale lahenduseks hüpnoosi ning mind vaimustas esialgu selle kergus ja kiire lahenduse leidmine. Mida aeg edasi, seda rohkem sain aru, et ma lahendasin esmase seansiga probleemi vaid näiliselt ära, sest edasisi samme ma lahenduseks tegelikult ei teinud, leidsin, et lihtsam on ikkagi põgeneda, otsida muud tegevust, olgu selleks siis teleka vaatamine või töö. See kõik viis mind tegelikult töönarkomaaniani, ületöötamiseni, mille tagajärg koos elu mõtte kaotamisega oli uuesti depressioon.

Loe veel

Depressiooni taga ongi tihti põgenemine ja mitte vastutuse võtmine oma elu ja valikute eest, tunnete allasurumine ja elu elamine teiste järgi, enda soove alla surudes. Igaühel on võimalik leida lahendusi, aga selleks tuleb elada elu täiel rinnal ja teha kõiki asju, mida tegelikult soovitakse teha. Depressioonis inimene matab oma tunded ja soovid endasse ning surub end kuskile kasti, tunneb end ohvrina. Sellest välja tuleku tee on samm-sammult tegutsemine - just nende asjade teostamine, mida inimene tegelikult teha soovib.

Elu kulgeb kummalisi teid pidi: niipea kui tundsin, et minu infost on vähe, et klassikaline hüpnoos ilma probleemi reaalseid juuri teadvustamata ei tööta, tõi elu minu vastuvõtule Siimu. Siimuga rääkides sain juba esimeste minutite ajal aru, et temas on palju sisu ning tegingi ettepaneku koostööks. See kõik toimus sisetunde ajel ning ma pole seda siiamaani kahetsenud.

Igaüks meist teeb elus läbi erinevaid õppetükke ning õppimine on võimalik, kui tahta ning teadvustada endale, et ükski konditsioon pole püsiv. Siiamaani mäletan, kui mu 2-aastane laps tunnistati autistiks ning arstid ja psühhiaatrid vaatasid kahjutundega mulle otsa ja ütlesid, et ma peaksin sellega leppima, et ta jääb alatiseks selliseks. Praeguseks 7-aastane poiss pole enam autist, vaid tavaline laps. See aitas mul teadvustada just seda, et iga lapsega tuleb tegeleda ja aidata tal maksimaalselt areneda. Mida rohkem mina ise arendasin iseennast, seda lihtsamaks mu lapsel läks. Mida rohkem võtsin mina vastutust iseenda elu eest, seda rohkem arenes ka laps. Väikesed lapsed võtavadki tihti vanemate mustreid üle ja niimoodi sain mina teda aidata. Sain aru ka sellest, et minevikuga on hea leppida, kuid olemasoleva olukorraga ei pea leppima, vaid peab otsima maksimaalselt lahendusi. Olen näinud, et kõiki minu tundeid kogeb ka minu laps, ta võtab need lihtsalt mu energiast üle.

Neil päevil, mil on ülesse kerkinud minu lapsepõlvest pärit tunne, et ma pole piisavalt hea, mis väljendub õeluse ja kadedusena, teisele halva soovimisena, tunneb temagi sama - jah, muidugi ma otsin kohe lahendused ja teadvustan oma tundeid. Ja neil päevadel, kui ma tunnen, et olen maailma tipus, ma vastutan oma elue est ise, tunneb temagi sama. Mida rohkem ma leian lahendusi ja muudan mustreid, seda rohkem kandub see ka tema elusse ja käitumisse üle.

See tunne, et mina olen väärtuslik, see tuleb sügavalt inimese enda seest - seda ei tekita mitte keegi teine, see saabki vaid tulla inimese enda seest. Mistahes tunnete ja mõtete lahendamine ongi lahenduste reaalne elluviimine. Alates sellest, et mina ise hakkan tegema täpselt seda, mida ma tahan teha. Lahendus on reaalsete harjumuste ja praktikate muutmine, mida saab teha ka hüpnoosiolekus.

Minu soov on see, et igaüks meist leiaks oma sisetunde ja kuulaks seda järjest rohkem. Kukkuda on inimlik, kurvad emotsioonid on ka inimlikud, kuid siis on jälle hea ülesse leida see päikesekiir iseenda seest, et miks ma ikkagi elan, ning edasi minna.

Katkend on pärit kirjastuse Pilgrim Poolt välja antud Maris Saare ja Siim Sildoja raamatust "Elu muutev hüpnoos".

Loe lisaks: Elu muutev hüpnoos: kuidas saada teadlikuks oma tõelisest olemusest?

KOMMENTEERI!

TOP UUDISED