Alkeemia lugemisnurk. Eestlased ja pühad: mis on meile püha ja kust on pärit meie pühadetraditsioonid?


Kihnu jaanituli
Kihnu tüdrukFoto: Meisi Volt

Lauri Vahtre raamat "Eestlane seest ja väljast" pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on – khm – sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse. Autor annab väikse ülevaate, millised on eestlaste pühadetraditsioonid ja suhted usuga.

Usk ja pühad

Kuna jumala olemasolu või olematus on võrdselt tõestamatud, siis tegelikult pole õige rääkida usklikest ja uskmatutest. Selle asemel oleks korrektne rääkida kaht liiki usklikest - ühed usuvad, et jumal on olemas, teised usuvad, et ei ole. Ent kuna inimeste jaotamine usklikeks ja uskmatuteks on üpris juurdunud, jäägem ka siinkohal selle juurde. Eestlased on Euroopa üks uskmatumaid, kui mitte kõige uskmatum rahvas. Viisakama sõnaga ateistid, kuigi sellele tuleb lisada teatav reservatsioon, nagu allpool näeme. Ja seda Euroopas, mis on keskeltläbi niigi üsna ateistlik. Kahtlemata on tegemist rahvusliku eripäraga, millel peavad olema põhjused.

Kaugemad põhjused peituvad eestlaste ajaloos. Ristiusk toodi Eestisse sõja ja vägivallaga ning selle sundis eestlasele peale seesama ülemkiht, keda eestlased tajusid vallutajate ja orjastajatena. Aastasadade jooksul tungis kristlus ka eestlaste usundisse, kuid kirik jäi talurahvale ikkagi võrdlemisi kaugeks. Tõeline usuline ärkamine toimus alles 19. sajandil, aga sellele järgnes juba modernne ajajärk ja ateismi levik. Loomulikult on eestlased nagu ülejäänud läänekultuuri rahvad kristliku taustaga, ka eestlaste folkloor ja traditsioon kubiseb piiblist laenatud tõdedest, väljenditest ja metafooridest. Enamasti eestlased ise ei teagi, et need on piiblist. Eelöeldu ei tähenda, et Eesti oleks usuvaenulik riik. Usuvaenajaid ja pilkajaid loomulikult leidub, kuid pigem on eestlaste põhihoiak siiski usuleigus, mitte võitlev ateism. Seda viimast praktiseeris nõukogude võim ja selle reaktsiooniks olid kirikud 1980ndate lõpul ja 1990ndate algul, vabaduse saabudes, pilgeni täis ning kiriku autoriteet kõrge.

Seotud lood:

Nüüdseks on kirikud taas üsna tühjad, eriti maakirikud, kuid nad on püsti ja töötavad. Väike osa eestlastest on visalt aktiivsed kristlased ja pole põhjust prognoosida, et nad kusagile kaoks. Elujõulised on ka mitmesugused väiksemad usuühendused, nagu adventistid, baptistid, metodistid ja nelipühilased. Leidub ka uuspaganlust, nn taarausulisi ja maausulisi, kes otsivad tagasiteed Eestis enne ristiusustamist valitsenud usundi või usundite juurde. Neist usundeist ei ole palju teada, kuid on selge, et tegemist oli eeskätt loodususunditega, mis taotlesid inimese ja loodus(jõudud)e lepitamist ning kooskõla. Tegelikult võib öelda, et ka enamik ennast ateistidena määratlevaist või usuleigetest eestlastest usub ebamääraselt loodust. Kas seda religiooniks saab nimetada, on iseküsimus.

Ametliku usutunnistuse järgi on eestlased - kui nad üldse midagi on - valdavalt luterlased. See on Rootsi aja pärand (17. sajand), tol sajandil eestlased lihtsalt ei tohtinud muud usku olla. Väiksem osa on õigeusku, mis on jälg 19. sajandist, mil Vene keskvõim soodustas usuvahetust ja meelitas inimesi valelike lubadustega, näiteks lubati usuvahetuse eest maad anda. Eesti venelased on õigeusklikud, kuid eesti (keelne) õigeusukirik ja vene (keelne) õigeusukirik on kaks eraldi organisatsiooni. Esimene loeb oma kõrgeimaks vaimulikuks juhiks Konstantinoopoli patriarhi, teine allub Moskva patriarhile. Liialdades võiks niisiis öelda, et Eestis on usklikke vaid veidi rohkem kui erinevaid usutunnistusi. Öeldakse, et kus on kaks eestlast, seal on kolm parteid. Ilmselt kehtib see ka usutunnistuste kohta. Kõige lõpuks tuleb mainida, et valdavalt usuleigete või ateistlike ja väidetavalt ratsionaalsete ning loogiliste eestlaste hulgas leidub ootamatult palju neid, kes usuvad astroloogiat, paranormaalseid nähtusi, selgeltnägijaid, ennustajaid, nõidu ja mitmesuguseid posijaid ning imeravijaid. Riigi astroloogi koht siiski puudub, kuid mitmesuguste uskude ja ateismi kõrvale tuleb paraku lisada ka ebausk. Kuidas see klapib eestlase väidetava ratsionaalsusega, seda küsige eestlaselt.

Loe veel

Nimetasin eespool eestlaste usku loodusesse. Sama õige oleks öelda, et eestlased on jõuluusku. Jõulude aegu on kirikud täis. See iseenesest veel ei tähenda, et lausa enamik eestlasi jõulude ajal kirikus käiks, vaid lihtsalt seda, et leidub päris suur liik eestlasi, kes käivad kirikus täpselt üks kord aastas - jõulu-õhtul. Jõulud kui Jeesuse sünnipäev on kristlikus maailmas kirikupüha nr 1 või nr 2 (piirkonniti see veidi erineb), kuid isegi jõulude puhul ei saa rääkida eestlaste erilisest usuhardusest. Need, kes kirikutee üles leiavad, ilmselt siiski omavad mingit sidet Kristuse ja lunastusõpetusega, aga vaikiv enamus paneb põhirõhu jõulukuusele, kinkidele ja muidugi jõulusöögile, milleks on sealiha, verivorst, hapukapsas ja kartul. Kuna õhtu on pikk, siis järgnevad hiljem veel sült, pasteet ja muud hõrgutised. Lahutamatult kuuluvad jõulude juurde piparkoogid. Nimest hoolimata neist tänapäeval pipart tavaliselt enam ei leia. Jõuluõhtu kommete hulka kuulub ka surnuaias käimine, et lähedaste kalmudel küünal süüdata. Tavaliselt üritatakse kalmistul ära käia kas vahetult enne või pärast kirikus käiku. Jõuluõhtune Eesti surnuaed pakub oma küünlasäraga - valgus keset kottpimedust - üpris mõjuvat vaatepilti. Võiks küsida, et mis sellisel juhul on see vaimne tsement, mis jõulupühi koos hoiab, nende mentaalse ja emotsionaalse telje moodustab, kui see ei ole õnnistegija sünd. Vastus peitub proosalises asjaolus - Eesti laiuskraadis. Eesti asub ikkagi nii kaugel põhjas, et talvine pimedus muutub rusuvaks ja seetõttu tähistavad kõik põhjarahvad kõige pimedamat aega, talvise pööripäeva ümbrust mingi pühaga. Et üheskoos pimedusele vastu hakata ja üksteist õlut juues lohutada: pole viga, kõige hullem on möödas ja nüüdsest hakkavad päevad jälle pikemaks venima.

Skandinaavia ja Eesti jõulud on juurte poolest hoopis vanem nähtus kui ristiusk ja sellele viitab ka pühade ürgvana nimi (jul), mille täpset algtähendust ei tea keegi. Kuid fakt on, et seda kasutavad ainuüksi skandinaavlased ja eestlased ning üksikuid jälgi (yule) on sellest ka inglise keeles - kingituskas taanlastelt või norralastelt. Nii et eestlane pühitseb innukalt jõule, aga kui talt küsida, mida ta õieti pühitseb, muutub ta tüüpiliselt ebamääraseks. Räägib teile lapsepõlvemälestustest, piparkoogi- ja kuuselõhnast, verivorstist.

Verivorstiga on enam-vähem sama lugu nagu kirikuga, neidki tarvitatakse vaid kord aastas. See veider fenomen vajaks eriuurimust. Suvel kõnnib tüüpiline eestlane verivorstidest - mis on igal ajal täiesti saadaval - tuimalt mööda, kuid enne jõule läheb nagu peast segaseks, et mõni jupp kätte saada ja pidusöögiks valmis panna. Nõukogude võim varises Eestis kokku peamiselt seetõttu, et kommunistlikud võimumehed keelasid kõige õelamal kombel verivorstide ja kuuskede müügi enne jõule - need vältimatud pühade atribuudid lubati müügile alles jõulude ja uue aasta vahel.

Küüditamine, kolhooside rajamine ja venestamine olid eestlastele muidugi juba ammu selgeks teinud, et nõukogude võim eesti rahvast ei salli, kuid see õelutsemine verivorstidega pani asjale krooni pähe. Nõukogude võimu enesehukatuslik käitumine põhines teeside real: usk on paha, jõulud on usupühad, järelikult on jõulud pahad. Pahad asjad tuleb välja juurida. Niisiis asuti jõule välja juurima, kiusati taga neid, kes kirikusse julgesid minna ja üritati kogu mittekristlik jõulukombestik üle kanda vanaaastaõhtule ehk nääridele. Mingil määral see õnnestuski, kuid tegemist oli siiski Pyrrhose võiduga. Nagu me teame, saadeti NSV Liit 1991. aastal laiali ja selles oli kahtlemata põhiroll eestlaste jõuluarmastusel ja kommunistide jõuluvaenul. Selle kõige kindlamaks tõendiks on ajalooline fakt, et NSV Liidu esimene ja viimane president Mihhail Gorbatšovastus ametist tagasi esimesel jõulupühal, 25. detsembril 1991. Pole teada, kas ta pärast asjakohase allkirjaandmist kordas Rooma paganliku keisri Julianus Usutaganeja sõnu: "Sinu võit, galilealane!" või pomises hoopis, nagu mõni allikas väidab, "See kuradi verivorst", millele lisandus paar mahlast roppust. Ka hiljem pole Gorbatšov ajaloolaste asjakohastele küsimustele selget vastust andnud.

Eestlaste jõuluvana, kelle nimi ongi Jõuluvana ja mitte Claus, Klaus, Klaas ega Nikolaus, ei roni mööda tahmaseid korstnalõõre, vaid astub sisse uksest nagu kõik korralikud inimesed. Ja ta ei tee seda öö varjus nagu varas, vaid ikka siis, kui lapsed on kenasti üleval ja pikisilmi jõuluvana ootavad. Vanasti oli tal kingikott ja vits. Kingid headele lastele ja vits pahadele. Tänapäeval on poliitiliselt ebakorrektne vits kadunud, aga kott alles ja kinke saavad kõik. Eeldatakse siiski, et kingi eest tuleb jõuluvanale salmi lugeda, laulda või midagi muud teha, kas või tiritamme kasvatada. Jõulud on perekondlik püha ja jõulu õhtul ilma tungiva ja selge kutseta külla ei minda. Vanasti ei sobinud see ka mitte esimesel ega õieti ka teisel pühal ning külas käimine algas 27. detsembrist, kuid tänapäeval sellest enam kinni ei peeta ja külaskäimised algavad juba esimesel pühal, 25. detsembril. Jõuluõhtu perekesksus on siiski enam-vähem säilinud. Jõuludega ühes tsüklis asub ka vana-aastaõhtu ja uusaasta,1. jaanuar. Vana-aastaõhtul kogunetakse taas kuuse alla, süüakse jõulutoite ja oodatakse, mil kell keskööd lööb. Siis avatakse tavaliselt šampanjapudel ja soovitakse üksteisele head uut aastat. Vana-aastaõhtu ei ole pooltki nii perekeskne. Kui jõuluõhtut peetakse kindlasti kodus, siis vana aasta võib ära saata ka mujal - restoranis, külas, mingil rahvarohkel üritusel viibides vms. Paljud käituvad ka nii, et saadavad vana aasta ära küll kodus, kuid seejärel lähevad külla. Linnanoortel on kombeks koguneda linna keskseimale väljakule ja seal koos kesk-ööd ning aastanumbri vahetust oodata. Ja tingimata tulevärki imetleda ning sellele omalt poolt jõudumööda kaasa aidata. Tulevärgid on aasta-aastalt võimsamaks läinud ja eestlased ei tea ka ise, kas sellel protsessil peaks kuskil ka mõistlik piir olema või peab iga aasta tulevärk olema võimsam kui eelmise aasta oma.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Lauri Vahtre raamatust "Eestlane seest ja väljast"

"Kes ta siis on?" küsib ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre, pidades silmas eestlast. Ja vastab ise: "Ilmselt inimene nagu inimene ikka. Oma spetsiifikaga. Joob kohvi nagu soomlane, õlut nagu sakslane ja viina nagu venelane. Ainult et viimast väiksemast pitsist. Sööb nagu härg. On kinnine ja vaikne, naermise asemel muigab. Kuid sees mässab vulkaan. Või ei mässa. Püüab hakkama saada talvepimeduse, vihma ja uduga. Kui vihaseks saab, läheb metsa rahunema."

Raamat "Eestlane seest ja väljast" pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on - khm - sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse. Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: "See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma."

KOMMENTEERI!