Alkeemia lugemisnurk. Eesti rahva jaanikombed ja suhted söögi-joogiga



II Naiste Tantsupidu
Eesti naised rahvariietesFoto: Anni Õnneleid

Loe humoorikat katkendit Lauri Vahtre raamatust "Eestlane seest ja väljast" ning saa teada, millised on eestlaste jaanipäevatraditsioonid ja suhted toiduga. Kuna raamat ilmus kirjastuselt Pilgrim äsja ka inglise keeles, siis on see toredaks lugemiseks ka kõigile välimaalastele, kes soovivad rohkem teada eestlaste hingeelust ja kommetest.

Eestlaste jaanipäev

Ainus tähtpäev, mis jõuludele konkurentsi suudab pakkuda, on jaanipäev ühes sellele eelneva jaanilaupäevaga. Paaris on need kaks püha nii või teisiti, sest jaanipäev on ühtlasi ürgne suvise pööripäeva püha ning selle seos Ristija Johannesega on tänapäevaks peaaegu unustatud. Kui jõulud on kõige pimedamal, siis jaanipäev kõige valgemal ajal. Ööd õigupoolest ei olegi, pimedaks ei lähegi, ja ilusa muinasjutu andmetel jõuavad kaks armunut - Koit ja Eha, mis on ka eesti eesnimed - sel olematul ööl vahetada kiire suudluse. Või jääb neil aega koguni enamaks, kes teab. Igaks juhuks on Eesti parlament vastu võtnud otsuse, et riigilipud, mis muidu tuleb päikeseloojangul maha võtta, võivad jaaniööl lehvida öö läbi.

Jaanilaupäev on ühtlasi Eesti võidupüha, mil meenutatakse Eesti vägede võitu Landeswehri sõjas 1919. aastal. Peetakse Kaitseliidu paraad ja palju isamaalisi kõnesid ning viiakse ausammaste juurde lilli. Seejärel on aeg siirduda maakoju ja panna grillisöed hõõguma. Järgneb üldrahvalik enesetapukatse grillitud liha ja õlle abil. Kellel see ei õnnestu, süütavad jaanitule ja jätkavad üritamist. Jaanituli pole reeglina pereüritus, vaid pigem vastupidi - õige jaanituli näeb ette rohkem rahvast (näiteks ühe küla või linnaosa inimesi), muusikat ja tantsu. Sellisele jaanitulele võib läheneda ka külaline. Mõnel pool on ta pelgalt sallitud, mõnel pool koguni teretulnud.

Loe veel

Seotud lood:

Söök, jook ja tubakas

Pühadega seoses tuleb jutuks ka, mida eestlane sööb ja joob ning milleks. Probleem, nagu öeldakse, on siiski laiem ja kuulub igapäevaste hulka, sest nagu kõik maailma rahvad, nii on ka eestlased harjunud neid kokkuvõttes kahjulikke tegevusi harrastama regulaarselt, koguni mitu korda päevas.

Traditsiooniliselt on eestlasele igasuguse toidu sünonüümiks leib. Tegelikult on see nii kõigi põlluharijate rahvaste juures, mida tõendab ka kuulus Meie Isa palve tekst, kus palutakse,et "igapäevast leiba" jätkuks ka täna. Leiba teevad eestlased rukkist, mitte nisust - nisust teevad nad saia -, ja see leib on "must" (st tume). Ehkki leib ei ole tänapäeval enam kaugeltki eestlase peamine toit, tarvitab ta teda siiski küllalt palju, sööb näiteks leiba supi ja prae kõrvale, ning kui ta pikemataega võõrsil elab, siis hakkab kaeblema, et on kange isu musta leiva järele. Rukkileiba tuntakse Balti riikides, Poolas, Soomes, Venemaal, Saksamaal ja Austrias, mujal üldse mitte või vähe. Kuid isegi lähimate naabermaade rukkileib on eestlaste keelel kuidagi harjumatu maitsega. Niisiis - eesti leib on eesti leib on eesti leib. Kui Eestisse satute, võiksite proovida. Tõsi, enne tasub konsulteerida, sest leivasorte on päris palju.

Keskeltläbi on eesti köök ja kokakunst võrdlemisi igavad. Vürtse peale pipra eriti ei tarvitata; ainult sinep on tõeliselt "terav" ja sellega tasub võõral ettevaatlik olla. Toidusedeli aluspõhja moodustab kõik, mida kehv maa sajandite jooksul on osanud pakkuda - rukis, kaer, nisu, oder, hernes, uba, kaalikas, kapsas, porgand ja 19. sajandil pärale jõudnud kartul, kurk, tomat. Neile lisanduvad muidugi piim ja piimatooted (või, kohupiim, hapukoor, juust) ning liha. Konkreetsemalt sealiha, millele sekundeerivad veiseliha ja lambaliha. Hobust eestlane ei söö, samuti mitte koeri, kasse ega tuvisid. Küll aga kana ja teisi linde ja nende mune ning ulukeid - põtra, metssiga, jänest, metskitse. Ning loomulikult mitmesugust kala, niisuuremaid kui väiksemaid, mille hulgast räim on kuulutatud eestlaste rahvuskalaks. Lihade "kuningaks" on konkurentsitult "vend Oskar" ehk siga. Lisaks võib toidulaualt leida metsaande - marju ja seeni.

Eesti kööki on tõhusamalt mõjutanud kaks rahvast, need on (balti)sakslased ja venelased. Praegune eesti kodune menüü kujunes välja umbes sadakond aastat tagasi. Nimetame mõningaid tüüpilisi eesti toite, mis ei pruugi seejuures olla sugugi eestlastele ainuomased. Näiteks kartulisalat (mis erinevalt rootslaste kartulisalatist sisaldab palju muid komponente), rosolje (põhiosised soolaheeringas ja peet), sült, maksapasteet, praetud ja marineeritud räim, vürtsikilu. Viimane on Eesti spetsialiteet. Võib nimetada ka delikatessiks. Musta leiva ja keedetud munaga viib keele alla. Heeringas on Eestis vaikimisi soolane ja sobib hapukoore ning sibulaga hästi valge viina peale.

Omapärase ja võib-olla väga vana eesti toiduna võib nimetada kama, mis koosneb erinevatest viljadest tehtud kamajahust, mida segatakse hapupiimaga - tänapäeval sageli keefiri või maitsestamata jogurtiga - ja lisatakse suhkrut. Kamajahu võib nimetada ka hästi-hästi peeneks müsliks, nii et igati tervislik söögipoolis.

Soojad toidud tähendasid veel viiskümmend aastat tagasi kartulit ja sousti, millele lisandus mingil viisil liha. Näiteks kotletina või lihtsalt praetud sealihaviiluna. Eesti soust on muide omapärane nähtus, tegemist on teatava ürgse nähtuse - jahukördi - arendatud variandiga. Poole sajandi eest oli tundma õpitud ka riisi ja makarone, mida nüüd tasapisi pastaks nimetama hakatakse. Tänapäeval saab eestlane valmis ka potitäie pilaffi, hunniku risotot või pasta Bolognese't. Lisaks tulevad liha kõrval arvesse tatar ja kruubid.

Suppidest võlusid eestlased nõukogude ajal ära vene seljanka ja ukraina borš, millest esimene on punane tomatist ja teine peedist, aga omaenda kapsa-, herne- ja oasuppi pole samuti unustatud. Kahtlane küll, kas teil neid restoranis tellida õnnestub, sest Pariisi moe ja Gordon Ramsay ahvimine käib täistuuridel ja need road pole küllalt peened. Kindlam on, kui nurute tuttava eestlase käest, et ta teile keedaks. Kui teid huvitab. Peate ainult arvestama, et nimetatud kolm suppi ajavad teid peeretama.

Kokkuvõttes tähendab eestlase arusaam korralikust lõunasöögist püha kolmainust Supp, Praad ja Magustoit. Viimane võib tähendada mannakreemi piimaga, koogitükki, jäätist, vahukoort moosiga, magusat kohupiima, kohupiimavormi kisselliga, kakaokreemi, kama vms. Üks omapärane maius on kohuke, mis leiutati nõukogude ajal ja mida armastavad peale eestlaste palavalt ka lätlased. Seda lihtsalt proovige.

Võimalik, et magustoiduga kaasneb või sellele järgneb ka tass kohvi. Eestisse ja isegi eesti kodudesse on jõudnud muidugi ka kõik 20. sajandi maailmaroad alates pitsast ja lõpetades hamburgeriga. Ning muidugi juba eespool nimetatud grill-liha ja grillvorstidega. Tasapisi harjutakse ka sellega, et heeringas võib olla magus ja sinep maitseda nagu moos. Ahjaa, moos on eestlasele armas. Ta keedab seda tänini laialdaselt ise ja sööb talvel. Moosi tehakse vaarikatest, sõstardest, maasikatest, mustikatest, pohladest ja õuntest, sageli neid segades. Kui nimetada tavalisemaid.

Toidu kõrvale joob eestlane kas piima, vett, mahla või õlut. Veini tarvitatakse söögi kõrvale endiselt võrdlemisi vähe - Eesti pole kunagi olnud veinimaa, sest viinamarjad seal lihtsalt ei valmi. Enamasti juhtub veinijoomist restoranis, märksa harvemini kodus. Kusjuures oma rahvusjooki õlut eestlane toidu kõrvale väga sageli ei tarvitagi, ei igapäevaselt ega pidulauas. Õllejoomine on pigem omaette üritus, mil põhiroaks on õlu ise ja selle kõrvale sobib näksida juustu või kuivatatud kala.

Nii või teisiti oleme jõudnud intrigeeriva küsimuseni: mida eestlane üleüldse joob, kui ta on nõuks võtnud alkoholitarvitada? Ja selle peale võib vastata: peamiselt õlut ja viina. Juba üle saja aasta tagasi märkis kuulus teadlane K. E. von Baer: "Nagu teisedki põhjapoolsed rahvad armastavad eestlased väga viina. Niiskes ja külmas kliimas on see jook flegmaatilistele eestlastele ainus jook, mis talvel nende närbuvat närvisüsteemi ja hingejõudu kosutab." Viina on Eestis aetud hallidest aegadest peale. Pidulauas, nagu öeldud, söökide-jookide kõrvale eestlane õlut tavaliselt ei joo. Rusikareegel on, et mehed võtavad viina ja haukavad midagi peale, naised joovad veini. Nii ongi: viina võetakse, veini ja õlut juuakse.

Mis puutub tubakasse, siis siin pole põhjust äärmustest rääkida. Silma järgi otsustades suitsetatakse Eestis keskmiselt ja kiusatakse suitsetajaid taga samuti keskmiselt. Baarides ja restoranides on suitsetamine keelatud, mistõttu baaride ettekogunevad tubakat põletavate inimeste seltskonnad, mis talvel külma ilmaga on muidugi kahekordselt tervist kahjustav. Komme kodudes, tööruumides jms paikades suitsetada on viimaste aastakümnete jooksul järsult taandunud. Siin käib Eesti enam-vähem ühte jalga ülejäänud läänemaailmaga. Tänaval suitsetamine ei käi hea tooni juurde (keegi ei mäleta täpselt, kas see Eestis on ametlikult keelatud või mitte) ja igandina naissoo ränga rõhumise päevist peetakse seda - vähemalt vaikimisi - eriti ebasobivaks naiste puhul.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Lauri Vahtre raamatust "Eestlane seest ja väljast"

"Kes ta siis on?" küsib ajaloolane ja kirjanik Lauri Vahtre, pidades silmas eestlast. Ja vastab ise: "Ilmselt inimene nagu inimene ikka. Oma spetsiifikaga. Joob kohvi nagu soomlane, õlut nagu sakslane ja viina nagu venelane. Ainult et viimast väiksemast pitsist. Sööb nagu härg. On kinnine ja vaikne, naermise asemel muigab. Kuid sees mässab vulkaan. Või ei mässa. Püüab hakkama saada talvepimeduse, vihma ja uduga. Kui vihaseks saab, läheb metsa rahunema."

Raamat "Eestlane seest ja väljast" pakub ühe võimaliku koondpildi eestlasest. Kindlasti on seda huvitav lugeda välismaalasel, kes tuleb Eestisse nagu seenemetsa ja tahab teada, mis seened siin õieti kasvavad. Millised on söögiseened, millised on mürgiseened ja millised on - khm - sitaseened ning kuidas neid eristada. Kindlasti on seda huvitav lugeda ka eestlasel, sest on ju põnev teada, kuidas teda ennast välismaalasele kirjeldatakse. Autor annab ka väikse hoiatuse heausksele lugejale: "See ei ole siirupine kiidulaul, siin on ka kamaluga kibedat tõtt. Sekka sedagi, mida ei pea päris puhta kullana võtma."


KOMMENTEERI!