Kes on inimese parim tohter? Igaüks ise!

Pean tunnistama, et ajal, mil töötasin lastearstina ja tegelesin vastsündinud ja enneaegsete laste probleemidega, oli minu lähenemine meditsiinile kaunis ühekülgne.

Alles aastaid hiljem, kui mul endal hakkasid ilmnema mitme­sugused terviseprobleemid - neerukivid, kaalutõus, kroo­ni­line väsimus -, hakkasin mõtlema, mis on meditsiinis minu eest veel peidus ja kas ma ikka elan õigesti.

Mu silmad avanesid, kui läbisin individuaalse toitumise pro­grammi. Hakkasin elu vaatlema teisest vaatevinklist ja mõistsin, et meditsiin on minu senisest arusaamast palju huvitavam. Sain aru, et tervisele ei pea lähenema mitte ainult ravi seisukohast, vaid kogu inimese eluprotsessi tuleb vaadelda kui ühte tervikut ning see on tihedalt ja pidevalt seotud meie väliskeskkonna ja igapäevaste valikutega.

Kuulus lastearst Anatoli Volkov on ütelnud kuldsed sõnad: kõik elusolev ja ka elutu on omavahel tihedalt seotud ja kuna inimene on ainult üks osa sellest süsteemist, siis on ta allutatud kõigile neile seadustele, mis toimivad kogu maailmas. Me ei ole süsteemivälised olendid, keda võib tervikust lahutada. Me ei ole ainuõiged, ainuvõimsad - me oleme kõiksusest vaid üks osa ja meie heaolu sõltub kogu terviku heaolust ja tervisest.

Ka inimene ei ole vaid üks portree, vaid on protsess. Kui võtta inimeselt lihtne vereproov, siis saab selles analüüsida mingeid näitajaid. Aga mida see annab? See proov annab infot vaid nende protsesside kohta, mis just sel hetkel meie organismis toimuvad. Kui mõne aja, kasvõi mõne tunni pärast, võtta uus analüüs, siis on vastused juba hoopis teised. Mitte kunagi ei jää vereanalüüsi tulemused 100% ühesuguseks. Näeme hoopis teisi arve, teisi väärtusi, st näeme järgmise hetke protsesse. Ja kui meie organism on pidevalt liikumises, pidevalt muutumises, protsessis, siis tekib paratamatult küsimus: mis on norm ja mis ei ole? Kas iga kord, kui midagi on normist kõrvale kaldunud, on tegemist patoloogiaga või oleks mõistlik korrigeerida elustiili ja teha mõne aja pärast uued kontrollanalüüsid?

Kindlasti on paljudel meeles Andrus Veerpalu nn dopingu­skandaal, kus rahvusvaheline dopingu vastu võitlemise orga­nisatsioon WADA küll võttis dopingu kindlakstegemiseks kasu­tusele ühe uuringu andmed, aga seal ei olnud piirnorme kehtestatud. Seepärast Veerpalu kohtuasja ka võitis.

Piirnormid iseenesest ei ole kunagi dogmad, nad muutuvad inimese muutudes, väliskeskkonna muutudes. Kui ma tegelesin rohkem toitumisega, puutusin sageli kokku inimestega, kes eri aegadel võetud analüüsitulemuste suure erinevuse puhul küsisid imestunult: kuidas nii, enne olid ju näidud teistsugused?! See näitab, kui vähe inimesed teavad, et organism on pidevalt muutuv, pidevalt protsessis olev süsteem.

Organism ise on täiesti isereguleeriv süsteem, mistõttu on loomulik, et kõikvõimalikud näidud ajas muutuvad. Organismi võib natuke korrigeerida, aga väliskeskkonnast seda täielikult muuta ei saa. Ma armastan tuua näite, et inimorganism on kui jonnipunn - ükskõik kuhu poole me teda ei kallutaks, ta jääb ikka endisse paika, kui ei ole just mingit väga erandlikku olu­korda. Siit tekib loogiline küsimus, kas inimesel on vaja sisse süüa profülaktika mõttes igasuguseid rohtusid või on organism piisavalt tark, et ennast ise reguleerida?

Kas inimene üldse vajab profülaktiliselt vitamiine ja toidulisan­deid? Minu vastus on, et terve või isegi mõningase terviseprobleemiga inimene kindlasti EI vaja vitamiine. Toidu­lisandite valdkonnas on suur küsimärk, milliseid ja miks neid tarvitatakse. Osal juhtudel võivad need olla õigustatud, kuid enamasti on toidulisandeid tarbivad inimesed läinud lihtsalt hea reklaami õnge.

Tänaseks on tehtud väga palju uuringuid, mis näitavad, et organism omastab väga halvasti vitamiine, mida manustatakse väljastpoolt tablettide, kapslite või vedelike näol. Vanasti anti näiteks ka rasedatele palju vitamiine. Kui palju neist kasu oli, ei tea, aga kahju oli küll palju. Vitamiinidel on oma laguproduktid ja kui neid manustada nn kunstlikult, ei ole me sugugi kindlad, mis nendega meie organismis toimuma hakkab.

Mina usun, et hoopis olulisem on see, et organism ise, endo­geenselt, vitamiine sünteesiks. Väljastpoolt on vaja toetada vaid nn ehitusmaterjaliga, kuid ülejäänuga ehk ülesehitustöödega peab organism ise hakkama saama.

Eelpoolnimetatud dr Volkov on ütelnud, et tervis on see orga­nismi optimaalne seisund, mis tagab adekvaatse vastu­reaktsiooni ükskõik millisele välisärritajale. See tähendab, et orga­nism reageerib kõikidele välisärritajatele ja tegelikult ta ei vaja ravimeid. Ravimeid on vaja vaid siis, kui on ekstreemne situatsioon. Näiteks siis, kui mõni organ ei tööta, siis kui räägime intensiivravist.

Praeguse globaliseeruva maailma probleem on see, et kõik inimesed pannakse n-ö farmaatsia nõela otsa. Inimesele sisendatakse, et ta ei saa läbi ilma ravimiteta ja kahjuks paljud tões­ti seda usuvadki. Ometigi oleks nii mõnelgi neist võimalik terveneda, kui jätta organismile võimalus end ise tasakaalustada. On vaid üksikuid juhtusid, kus ravimid on tõesti iga päev vaja­likud, aga neid kahte eri olukorda ei tohiks omavahel segamini ajada ja tablettidele või igapäevasele süstimisele üle minna vaid seetõttu, et mugavam on võtta näiteks vererõhuravimit kui suitsetamisest loobuda ja söögikordi korrigeerida.

90ndate aastate alguses märkasin, et turistidel, kes tulid Eestisse, oli kaasas kotitäis kõikvõimalikke tablette. Ja igal söögiajal manustasid nad siis erinevaid pille - profülaktilisi rohtusid, toidulisandeid, vitamiine. Esialgu ei saanud ma üldse aru, mis toimub. Kas tõesti need inimesed on nii haiged? Hiljem mõistsin, mis oli juhtunud - need inimesed olid farmaatsia- ja toidulisandifirmade poolt „ära tehtud". Nüüd hakkab see tendents jõudma ka Eestisse, sest kahjuks peetakse kõike, mis läänemaailmast tuleb, ideaalseks ja geniaalseks ega kasutata kai­net talupojamõistust, et küsida endalt, kas ma seda üldse vajan.

Ravimite puhul on veel üks huvitav asi. Kui me neid sisse võtame, käituvad nad veidi samamoodi kui toit - nad läbivad meie seedesüsteemi, lagunevad, imenduvad. Nad lagunevad pisikesteks osadeks, nagu toit. Ravimite puhul on jah kindlaks teh­tud, et see või teine ravim mõjutab mõnda organit või süsteemi. Aga me ei tea kunagi, kuidas ta samal ajal, vaikse all­hoovusena mõjutab teisi süsteeme! Me ei tea, mis juhtub meie orga­nismiga, kui me pikaajaliselt ühte või teist ravimit kasutame. Kui vaatame ravimiga kaasa antavaid juhendeid, siis eesti keeles on kõrvalmõjusid ja tüsistusi kirjeldatud oluli­selt vähem kui samalaadsel ravimilehel Saksamaal. Kui palju üks nn hea ravim võib kahjustada või viga teha mõnele teisele koele, organile või süsteemile, on tegelikult väga raske hinnata. Ma väga loodan, et inimesed enne käe ravimipaki järele sirutamist kasvõi korra mõtlevad, et tegelikult ei oska keegi täie kindlusega ütelda, kuhu see ravim mõjub või millised kõrval- ja järelmõjud võivad tekkida.

Ravimid on ikkagi konkreetselt keerulise situatsiooni ravi­miseks, kui on tõesti intensiivselt vaja sekkuda. Ma ei räägi sellest, et kõik ravi ja kõik ravimid on jama - kaugeltki mitte! Tahan vaid rõhutada seda, et täna toimub meil väga palju üleravimist. Ravimid ja ravivad tegevused võiksid olla ikkagi kindlalt sekkumist vajavate olukordade jaoks, tasakaalu loomine ja organismi toetamine on aga midagi hoopis muud ja selleks pole sugugi alati vaja välispidist abi.

Iga elusolendi kaks kõige tähtsamat eluks vajalikku funkt­sioo­ni on toitumine ja hingamine. Need kaks funktsiooni seo­vad meid ka tihedalt väliskeskkonnaga. Näiteks kui muutub öko­­loogia - sissehingatava õhu kvaliteet läheb kehvemaks -, siis kannatab ka meie organism. Sama lugu on toitumisega.

Õnneks võime täna tõdeda, et Eesti on üks puhtama õhuga riike maailmas. Meie suur vaba pinna ja metsamaa olemasolu muudab Eesti ökoloogilise olukorra väga heaks.

Muidugi on selles ka oma varjuküljed - meil ei ole täna tööstust ja ka põllumajandus on puudulik. Euroopa Liit on valinud strateegia, kus põllu­majandus on koondatud vaid teatud piirkondadesse ja näiteks Eestisse tulevad sisse - võib ütelda, et peaaegu ebakvaliteetsena - poolfabrikaadid. Meile lausa surutakse peale tooteid, mis tulevad teistest Euroopa Liidu riikidest. Muidugi on hea, et me ei pea tegelema tööstusjääkidega ja töötlema ümber loomakasvatuse tagajärjel tekkinud kahju­likke jääkaineid, nagu tehakse näiteks Hollandis. Aga halb on see, et kõige kasulikum toit - omal maal oma inimeste omadele kasvatatav toit peaaegu puudub. Peaaegu puuduvad oma kva­li­­teetsetel toodetel põhinevad kohvikud ja söögikohad, kust vanasti tuli imelist toidu-, kohvi- ja koogilõhna. Nüüd on näiteks Tallinna vanalinna alles jäänud vaid õllelõhn ja toidu kvaliteedist ei ole üldse mõtet rääkida.

Mida siis tähendab üldse tervis, mida tähendab terve olemine? See tähendab, et optimaalsed adaptiivsed mehhanismid on töö­korras. See tähendab, et ükskõik mis olukorda organism ka ei satu, kohaneb ta sellega kiiresti. Näiteks kui inimene puutub kokku väliskeskkonna ärritajaga, ja adaptiivne mehhanism on samal ajal töökorras, jääb ta siiski terveks või, isegi kui haigestub, terveneb õige pea.

Seega - kui tahame, et oleksime terved, peame tegema kõik, et need adaptiivsed mehhanismid töötaksid. Mis neid adaptiiv­seid mehhanisme, organismi isetasakaalustavaid protsesse siis rikub? Rikuvad suitsetamine, alkohol, rääkimata narkootikumidest, aga ka stress peres, pinged tööl. Kuid samavõrd võib tasakaalu rikkuda ka toit. Need kõik on väliskeskkonna faktorid. Kui näiteks sööme ebakvaliteetset toitu või kui hakkame sööma niisugust toitu, mida meie kultuuris ei ole varem kasutatud, siis võib meie organismi iseeneslik vastupanuvõime haigustele väheneda ja see võib lõppeda päris halvasti.

1998. aastal õnnestus mul ühel konverentsil kuulata Alek­sandr Jakovlevi, Nõukogude perestroika-aja üht tähtsamat ideo­loogi. Tema rääkis, et on väga ohtlik, kui maailmas hakkab pre­­valeerima monokultuur, st et üks kultuur surub end peale ja muutub kõigi poolt kummardatavaks. See ei tähenda mitte ainult keelt, vaid ka elustiili ja toitumist. Me ei peaks mitte üle võtma seda, mida mujal tehakse. Las ameeriklased söövad ham­burgereid, kui nende riik seda lubab. Aga, armsad Eesti inimesed, see ei ole meie toit!

Eesti ja ka teised riigid peaksid järgima oma kultuuri ja oma toitumistraditsioone, mis on välja kujunenud aastatuhandete jooksul. Inimese seedetrakt ja immuunsüsteem on sellega kohanenud. Selleks et kohaneda uue kultuuriga, on vaja 1500-2000 aastat. 20 aastat rämpstoidu- ja burgerikogemust on selles plaanis köömes. Seega on need toidud meile vaat et kehavõõrad.

Minu arust on väga kurb, et mitmetel toitumisalastel semi­naridel tsiteeritakse pidevalt ameeriklasi. Võib täitsa olla, et nad on tublid inimesed ja ajavad õiget asja, aga mina tahaksin alati selle peale küsida, et miks nad ei aita oma riigi inimesi? See, et ameeriklastel on tohutud ülekaalu-, rasvumus- jm terviseprobleemid, on ju laialdaselt teada!

Me elame praegu väga huvitaval ajal. 2008. aastal oli meie kursusel 40. aastapäeva kokkutulek St. Peterburgis, kus saime kokku juba vanemate, pensionile jäänud arstidena. Paraku kan­dis kogu olemist päris minoorne õhkkond: räägiti haigustest, räägiti negatiivsetest muudatustest ühiskonnas.

Mina aga näen, et elu kulg ongi sinusoidne ja see on loomulik, et kui inimese eluiga pikeneb, siis inimene ka vananeb. Ja kui inimene vananeb, siis tulevad ka tahes-tahtmata haigused. Orga­nismi vananemine on loodusepoolne protsess ja kuna eluiga on tõusnud, on ka üldine tervete inimeste osakaal muutunud.

Meie põlvkond on näinud, kuidas Gagarin lendas kosmosesse, kuidas meie ellu tuli televiisor, internet - see kõik on toimunud ühe inimpõlve jooksul! Sellesama põlvkonna elutingimused tsivi­liseeritud maailmas on kõvasti paranenud. Vananev po­pu­latsioon toob omakorda kaasa muidugi rea probleeme. Aga kui me kasutame oma eluks vajalikke ehitusklotse - õhku ja toitu -, õigesti, siis saame ka vanas eas oma elu kvaliteeti parandada. Pange tähele: seda ei saa teha mitte meditsiin, vaid üksnes inimene ise.

Seega peab igaüks meist mõistma: IGA INIMENE SAAB ENNAST ISE AIDATA!

Autor: Adik Levin

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud originaalraamatust "Dr. Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele"

Adik Levin on arst. Aga ta on ka palju muud. Ta­­ on inimene, kes teeb oma tööd südamega.
Raamatus "Dr Levini tervisenõuanded" ­rää­gib Adik Levin ­hu­maan­sest ehk inimsõbralikust medit­sii­nist, ema ja lapse tervisest ning sel­lest, kui tähtis on vastsündinule ema lähe­dus.

Ühtlasi ­kut­su­b dr Levin meid üles süga­va­malt järele ­mõtlema, mis on tervis, mis on tervislik toit ja kuidas tervislikult elada. Ta jagab soovi­tusi, mida oma igapäeva­ses toitumises ja elu­stiilis silmas pidada, et säilitaksime tervise ja elurõõmu ka kõrges eas.

"Dr Levini tervisenõuannetest" võiks saada­ hea käsi­raamat igas peres ning väärt õppematerjal­ koolides. Temast leiab mõtteainet nii ­algaja tervise­huviline kui ka kogenud meedik.

* * *

Loe lugu sellest, kuidas pediaatria revolutsionäär oma 75. juubelit tähistas ning ka teisi Adik Levini lugusid portaalis Alkeemia:

Kuula Adik Levinit Raadio 2 saates "Hallo, Kosmos!"

KOMMENTEERI!