Alkeemia lugemisnurk. Armastus on keskkond, milles inimene on loodud elama



Alkeemia lugemisnurk. Armastus on keskkond, milles inimene on loodud elama
Väga paljud ei julge oma nõrkust välja näidataFoto: depositphotos.com

Kogenud psühhoterapeut ja nõustaja Tommy Hellsten julgustab oma raamatus "Peatu - oled juba kohal" lugejat peatuma, tegema tähelepanekuid ja heitma kõrvalpilku oma elule selles kõikjal valitsevas kiirustamise ja teokstegemise tuhinas. Loe autori mõtteid inimliku nõrkuse ja tugevuse kohta.

Inimese väline kest ja sisemus

Küsimus nõrkusest ja tugevusest on elu üks olulisemaid sõlmküsimusi, kui mitte kõige olulisem. Probleem on otseselt seotud inimese olemusega ehk sellega, kes inimene sisimas tegelikult on. Nimetatud vastandite paari kaudu tõuseb esile küsimus inimese välisest kestast ja sisemisest minast. Kui on tõsi, et meie kultuur ei suuda nõrkust tunnistada ning et nõrkust peetakse põlastus- ja häbiväärseks, siis järelikult soovivad kõik jätta endast tugeva inimese muljet, ka need, kes tegelikult tugevad ei ole.

Nõrkuse varjamiseks tuleb kasvatada enda ümber väline kest. Nii võiks mõelda, et mida suurem on nõrkus inimese sees, seda veenvam väliskest tuleb välja arendada. Siit omakorda võiks järeldada, et mida tugevam inimene paistab, seda suuremat nõrkust ta varjab. Selline nõrkuse peitmiseks väljaarendatud tugevus on haiglaslik. Taolisel tugevusel pole tõepõhja all. Inimene pole tõeline, kui ta demonstreerib end olevat läbinisti tugev. Inimene on tõeline ja tõene siis, kui ta nõrkus välja paistab. Mida mõelda nõrkuse väljapaistmise all? Vastus: alandlikkust. Alandlikkus on tugevus, mis ei eita nõrkust. Võiks isegi öelda, et alandlikkus on tugevus just seepärast, et ta on nõrkusele silma vaadanud, on sellega lepitust teinud. Tugevuse juur ja algus on järelikult nõrkuses. Sellepärast saab tõeline tugevus sündida vaid siis, kui ollakse oma nõrkusega kooskõlas. Alandlik inimene on tõeline inimene, sest ta on piisavalt sügavalt tunnetanud enda võimetust. Alandlikkus tähendab reaalsustaju.

Loe veel

Seotud lood:

Kui silmitseda lähemalt inimesi, kes ajavad taga näiteks võimu või materiaalseid väärtusi, võib näha, kuidas nad oma nõrkust peita püüavad. Inimene võib pürgida võimu poole selleks, et saavutada nii kõrge positsioon, kuhu nõrkus enam ei ulatu. Kõrge ametikoht ja suur mõjujõud veenavad nii ennast kui ka teisi, et inimene on väljaspool nõrkust. Muidugi ei tähenda see, et võim tähendaks alati nõrkuse varjamist, kuid see on võimalik. Sama lugu näib olevat siis, kui inimene klammerdub materiaalsete väärtuste külge ning tassib kokku varandust. Piisavalt rahakana näib temalgi olevat positsioon, kuhu nõrkus enam ei küüni. Ka siin ei tarvitse materiaalne edu tingimata olla märk nõrkuse varjamisest, kuid võib seda olla. Mõlemal juhul on väline kest rajatud sisemise nõrkuse peitmiseks.

Väliskesta ehitamisega on tegemist ka siis, kui mulje, mille inimene endast jätab, muutub talle tähtsamaks kui see, milline ta tegelikult on. Suurem osa inimesi meie õhtumaises kultuuris kulutab tohutult energiat hea mulje jätmiseks. Mulje jätmise käigus muutub väline kest sisemusest tähtsamaks. See võib saada isegi nii tähtsaks, et inimene tunnetab oma tõelist olemust asuvat välises kestas, ehk selles, millise mulje ta teistele jätab.

Mulje kujundamiseks üritatakse riietuda viimase moe järgi, käiakse "õigetes" restoranides, suheldakse "õigete" inimestega. Meelepärase mulje jätmiseks võib sisustada kodu silmatorkavalt, võib käia solaariumis ja jõusaalis, võib pidada dieeti, osta auto, lugeda õigeid romaane, hankida prinkis büst, raseerida jalgu, sõita puhkust veetma sinna, kuhu peab ja käia sisseoste tegemas seal, kus uued trendid sünnivad. Hea mulje jätmisel on küsimus selles, et inimene kujundab endast mingi positiivse kuvandi, millest on kõrvaldatud igasugune häiriv ebatäiuslikkus, kohmakus, abitus, stiilivääratused ja nõrkus. Kujundatakse iseenda teisend, mida inimene kõikjal kaasas kannab, et veenda nii ennast kui teisi, et temas pole nõrkuseraasugi. Kui kõik on selles üksmeelselt veendunud, saab inimene loa olemas olla. Hind, mida ta selle eest maksab, on üksindus. Üksindus sünnib sellest, kui inimene ei koge kunagi kellegagi tõelist lähedust. Nimelt ei teki inimlikku lähedust seal, kus puudub tõde.

Niisiis on inimese tugevus ja nõrkus seotud tema välise kesta ja sisemusega. Seetõttu viib see teema meid otse armastuse probleemi juurde. Nimelt ei julge keegi, keda ei ümbritse armastus, olla nõrk. Armastuse puudumise tõttu pole nõrkusetunne turvaline. Just seepärast ongi niivõrd oluline rajada oma minapildi ümber väline kest. Mida kõvem kest, seda vähem on hinges armastust.

Kas muljetavaldavast ja võimsast väliskestast võib seega järeldada, et inimese elus puudub armastus? Tuleb teada, kui tähtis kellegi jaoks väline kest on. Kui inimese identiteet seisneb välises, kui ollakse oma välise kesta võimuses, siis järelikult armastus puudub. Armastus hellitab nõrkust. Armastus austab teise inimese isiksust nii väga, et laseb tal olla see, kes ta on. Sellepärast ei kohku ta tagasi nõrkuse ees, vaid jätab sellele ruumi. Tegelikult just nõrkus sünnitabki armastuse. Me kõik teame seda. Tugevat ja eneseteadlikku inimest võib karta, kuid teda on raske armastada. Seevastu nõrka inimest on kerge armastada, sest tema nõrkus tekitab meis kaastunnet. Just seetõttu äratavad lapsed meis armastust. Nende nõrkus on loomulik, me tunneme selles iseenda ära.

Muidugi on ka inimesi, kelles tekitab teiste nõrkus põlgust. Nõrkust põlgab see, kes seda peidab. Mida vähem on inimene tuttav omaenda nõrkusega, seda suurem tarve on seda teiste juures hukka mõista. Koolivägivald on just selliseks näiteks. Kiusajal puudub eneseaustus, ehk teisisõnu armastus iseenda vastu. Seepärast peab ta seda hankima teiste arvelt, kiusaja tundub endale pikem, kui seisab teise peal.

Küsimus nõrkusest ja tugevusest on ühtlasi küsimus tõest. Nimelt paljastab tõde võltsjulguse. Tõde püüab raputada inimese enda loodud klantspilti ja toob selle alt reaalsuse päevavalge ette. Tõde juhatab inimese tegelikkuse juurde. See, et inimene on nõrk, on reaalsus. Teistsuguseid inimesi pole olemas. Üks inimolemuse suuri saladusi on see, et ta avastab enda nõrkust leides oma identiteedi. Nõrkust teadvustav inimene vajab teisi. Ta mõistab, et ei saa üksi hakkama. Mida sügavamalt ta seda tajub, seda enam tajub ta teistest sõltumise tähendust. Teistest sõltumise teadvustamine toimub läbi oma jõuetuse tajumise. Sõltumine teistest tähendab tegelikult sõltumist armastusest. Armastus ongi keskkond, milles inimene on loodud elama. Armastus on paik, kus nõrkus tunneb end nagu kodus.

Katkend pärineb kirjastus Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust "Peatu - oled juba kohal"

Tommy Hellsten on tuntud kirjanik ja psühhoterapeut, projekti "Kohtumine inimesega" käivitaja ja juht. Ta on välja andnud hulga menukaid raamatuid, nagu "Jõehobu elutoas", "Saad kõik, millest loobud" ja "Kolmas võimalus".

Ainult peatudes ja vaikuses küpseb arusaam, mis võib viia muutuseni. Kogenud psühhoterapeut ja nõustaja kutsub lugejat endaga koos matkale. Ta julgustab peatuma, tegema tähelepanekuid ja heitma kõrvalpilku oma elule selles kõikjal valitsevas kiirustamise ja teokstegemise tuhinas.

Raamatu tekst on kokku kootud väikestest argistest sündmustest ja avastustest. Raamat on valminud rännakutel üsnagi ebatavalistes oludes - Santorinil sillerdava Vahemere ääres, Jurmo saarel Saaristomere sügishalle lainevalle vahtides, Norra fjordide vahel mootorrattaga ringi sõites, aga ka kodus sooja kamina ees istudes. Turgatused on nagu peatuspaigad, kust pääseb imetlema elu mitmekesiseid palgejooni. Need jooned põimuvad teerajaks, mille on sisse tallanud autori aastatepikkune kogemus psühhoterapeudina, tema võime kokku saada eelkõige iseendaga ning oskus tundlikult näha ja kuulata teisi.

KOMMENTEERI!