Alkeemia lugemisnurk | Alar Tamming: mask on meie avalik isiksus, mis ümbritseb ego justkui koor

 (1)

Alkeemia lugemisnurk | Alar Tamming: mask on meie avalik isiksus, mis ümbritseb ego justkui koor
Foto: depositphotos.com

"Peaaegu kõik teosed, kus käsitletakse Carl Jungi poolt psühholoogiasse toodud mõistet persona, alustavad esimest lauset tõdemusega, et persona, tuleneb ladinakeelsest sõnast, millega tähistati teatris kasutatavat maski. Teatavasti nii Kreekas kui Roomas kandsid teatrinäitlejad maski, et tuua esile karakteriga kaasnevaid jooni - näiteks last, sõjaväelast, kaupmeest, valitsejat. Lisame, et Kreekas ja Roomas ei olnud maski kandmise eesmärgiks peita näitlejat, vaid avada tema poolt mängitavat karakterit. Tänapäeval on psühholoogilises mõistes maski eesmärk eelkõige varjata inimese tegelikke mõtteid ja tundeid. Nii nagu näitleja, kes esitab publikule ainult oma rolli ja ei näita seda, mis toimub lava taga, ei taha ka inimene avada oma olemust (millest ta ise pole tihti teadlikki) ja hoiab pigem enda ees maski," kirjutab Alar Tamming oma raamatus "Jalutuskäik iseendasse".

Persona - mask

Mask on meie avalik isiksus ja ümbritseb ego justkui koor ja selle esmane eesmärk on enda kaitsmine välismaailma ebasoovitavate mõjude eest. Sotsiaalseks eesmärgiks on luua suhteid ja kontakte ning väljuda neist ilma tõsiste haavadeta. Maski varjatud eesmärgiks on peita oma tegelikke motiive ning eitada ja varjata inimese tundeid. Eelkõige on inimene maski kandes justkui näitleja, kes etendab teatud rolli.

Seotud lood:

Rollide mängimist hakatakse omandama peale kuuendat eluaastat ehk peale seda, kui suudetakse hakata ennast kõrvalt vaatama ja saadakse aru vanemate ja ühiskonna ootustest ning proovitakse nende järgi toimida. Algselt väliselt esitatud nõudmised muutuvad inimese enda omadeks, ilma et ta ise endale sellest protsessist aru annaks või saaks. Freud nimetab seda superego tekkimiseks, mis siis ülejäänud elu peab lahinguid nii idi kui egoga, kus mõnikord on Vestmann peal ja Piibeleht all ning teinekord vastupidi.

Rolli mängitakse nii teadlikult kui ebateadlikult. Ettekand ja kohvikus on sobivaks näiteks teadliku rolli mängimise kohta. Temalt lausa oodatakse rolli mängimist. Ta peaks teataval viisil laua juurde tulema, viisakalt menüü ulatama, seejärel tellimuse vastu võtma ja võimalikult palju naeratama ja külalise jaoks olemas olema. Aga seda, et teenindatav võtab külastaja rolli, ei pruugi lauas menüüd silmitseja ise üldse teadvustada. Ka temalt oodataks teatavat käitumist, mille kulminatsiooniks on jootraha hulk ja tühjaks söödud taldrikud ning teadagi milline vastus küsimusele - "Kuidas maitses?"

Loe veel

Rolliga on eelkõige seotud meie töökoht. Ametnikelt oodatakse samuti rolli mängimist ja teataval viisil käitumist. Väga hästi on rolli mängimine jälgitav poliitikute puhul, kus rolli elamine on väga täiuslik. Selged eesmärgistatud kramplikud liigutused, valvenaeratus, mis tundub olevat õpikust pildi pealt omandatud, ideede ja mõtte vaba jutt, retoorilised laused, mis neile endile tunduvad filosoofa tipuna. Kõiki neid oskusi arendab poliitik paljude aastate vältel ja muutub lõpuks päris osavaks. Ronald Reagan ei võitnud ameeriklaste südameid mitte oma geniaalsuse ja intellektiga, vaid Hollywoodist kaasa võetud näitlemisoskustega. Tema ei teinud seda viga, mida teevad algajad poliitikud naeratades. Teatavasti teeseldud naeratuse korral tõmmatakse suunurgad ülespoole ja eeldatakse, et positiive sõnum ongi saadetud. Päris naeratuse korral naeratab aga kogu nägu, lisaks tekivad kurrud silmade juurde ja seda teeseldud naeratuse korral ei esine. Tugevamad ja psühholoogiast huvituvad poliitikud muidugi teavad seda erinevust ja teadlikult tõmbavad silmad natuke kissi, lootes sellega oma usaldusväärsust suurendada. Ja eks see neil õnnestub ka. Just nii, nagu Reagan selle oma filmikarjääri ajal selgeks õppis. See, et poliitik mängib rolli, ilmneb väga selgelt juba nimetuses poliitik. Kui poliitik oleks võimeline oma maski ära viskama, siis muutuks ta riigimeheks. Poliitika on aga alati seotud olnud tõmbetuultega ja see jääb ka edaspidi nii, hoolimata minu siinsest arvamusest.

Töökohaga samastatakse end kõige rohkem ja siin on selge seos - mida kõrgem ametikoht, seda suurem samastumine ja seda enam tuleb töökohal omandatud roll igapäeva ellu kaasa. Prügivedaja ei võta oma töökohta igapäevasesse suhtlemisse kaasa, erinevalt presidendist või ministritest, kelledega kohtudes ei ole kuidagi võimalik mööda minna nende ametist. Amet on tekkinud kollektiivi koostööst ja on saanud kollektiivi heakskiidu selle ameti pikaajalise kasulikkuse järgi, inimene aga hakkab käituma nii, nagu tema ise oleks saanud selle heakskiidu ja arvab, et selle ametiga kaasnev ühiskondlik tunnustus on tema isiksuse teene. Inimene kipub oma pikkusele lisama ameti tähtsuse. See on muidugi sama ekslik nagu mõne noore sõnastamata uskumus, et noorus on isiksuslik omadus. Ei ole. Kõik noored ei pruugi vanaks saada, aga kõik vanad on kunagi noored olnud. Võib isegi öelda, et ametikoht on odav kompensatsioon isiksuslike puudujääkide kompenseerimiseks.

Maski kandes ongi kõige suurem oht selles, et see võib näkku kinni jääda. Inimene ise ei pruugi enam aru saada, et ta käitub kui näitleja ja võtab selle käitumisviisi igale poole kaasa. See on siis olukord, kus raamatupidajana töötav ema nõuab oma teismeliselt tütrelt aru hinnete bilansi kohta ning ettevõtte juht püüab koju jõudes oma abikaasaga suhelda samasuguselt võimu- ja käsupositsioonilt nagu tööl alluvatega ning ei taha kuidagi aru saada, et emotsionaalsed hoovused ei ole samamoodi juhitavad nagu rahavood. Need on muidugi äärmuslikud näited, sest töökoht suudetakse koju jõudes enamasti siiski maha jätta. Reegel on siin lihtne, mida erinevam on inimene töö ja vaba aja olukordades, seda suuremad teadvustamatud sisemised konfliktid inimest rõhuvad ja seda vähem ollakse neist teadlikud. Mäletan oma elu esimest tugevat elamust rolliga seoses. Kui olin lõpetanud ülikooli, asusin tööle toitlustusettevõttesse "Mere". Aga kuna tegu oli sügava nõuka ajaga, siis igas korralikus ettevõttes olid olemas nii partorg kui ametiühingu esimees. Ametiühingut juhtis aga endine sõjaväelane. Tema suhtlemine teiste inimestega oli kogu aeg ühesugune - tundus, et ta on lahinguväljal ja jagab käske. Igat lauset, mis ta lausus, kordas ta kaks korda. Hästi selgelt ja kõlavalt. Täpselt nii nagu sõjaväes oli õppinud. Päris kummaline oli temaga juttu rääkida. Aga huvitaval kombel hakkas siis pihta perestroika ja mul õnnestus näha teda ka muutuste tuule embusse haaratuna. Muutused olid aga kahjuks ainult temast väljaspool asuvates ühiskonna kihtides ja avalikus arvamuses. Tema mask oli mõranematu. Viimane mälestus temast on mul linnahallis toimunud miitingult perestroika toetuseks, kus ta ka sõna võttis ja esitas kõne, mis kubises sõnadest - parandada, tugevdada, suurendada, tõhustada ja arendada - ning kus iga lauset korrati kaks korda. Kõne, mis oli muutuva ajastu vaimuga täiesti vastuolus ja sobis suurepäraselt 20 aastat varasemasse aega ja võib olla ka tänapäeva. Ka publik sai aru, et midagi on mäda ja hakkas teda poole kõne ajal maha plaksutama. Plaksutamine jätkus kuni kõne lõpuni. Seejärel tuli ta poodiumilt alla ja kohtus minuga, endal näol õnnis ilme ja küsis lapse süütusega - "Kas tõesti minu kõne inimestele nii meeldis, et nad kogu aeg plaksutasid". Jätsin ta oma siirasse uskumusse ja rohkem ma temast kuulnud pole. Kui välismaailma ja enda ettekujutus maailmast ei lähe kokku, siis ikka üritatakse kõigepealt välismaailma endale sobivaks moonutada.

Persona ei ole mitte sugugi ainult negatiivne element meie psüühikas. Eelkõige on see vajalik sotsiaalsetes situatsioonides, kus maski kasutamine annab ettearvatavuse. See on justkui õli, mis takistab inimestevahelises suhtluses end teiste vastu ära hõõrumast. Tänapäeva põgusates suhtlemissituatsioonides ilma selleta tõenäoliselt hakkama ei saaks. Kujutage ette, et kui küsimusele: "Kuidas läheb?" - hakkab inimene pikalt ja laialt seletama, mis tegelikult ta elus toimub. Selle kohta on ka üks nali. Kaks tuttavat, kes pole mõnda aega näinud saavad kokku ning esimene küsib teiselt: "Kuidas läheb". "Ah, mis ta siin läheb, näe töölt lasti lahti, naine läks ära ja maja põles ka maha." Teine kostab selle peale entusiastlikult ühe mhõhõhi ja küsib siis selle peale justkui ingliskeele kursustelt õpitud, tõusva häälega küsimuse: "Jajaa, aga kuidas muidu läheb?"

Enamus suhtlemissituatsioone inimese elus on määratud persona poolt. Vähe on olukordi, kus inimene räägib just seda, mis ta tegelikult mõtleb ja seda, mis talle tähtis on. See teeb muidugi sellised situatsioonid eriti väärtuslikuks. Maski arengule annab suure panuse kool, seal on selged ootused õpilastele ja õpetajatele. Õpilastel on ülesanne õppida ja täita käske ning õpetajal jälgida, et ei toimuks kõrvalekaldeid õppimisprotsessist. Mõlemad saavad karistada, kui nad eiravad kirja pandud ja kirja panemata norme. Õpetajale sobib, kui õpilane kontrolltöös küsimusele "Mis on Pythagorase teoreem?" kirjutab päheõpitud luuletuse - "Hüpotenuusi ruut võrdub kaatetite ruutude summaga" ning loeb selle selgeks, ära õpitud teadmiseks. Kui aga õpilane kirjutab - "See on see, kui võtta kolmnurk, milles üks nurk on täpselt risti, siis kõige pikema külje korrutamisel iseendaga on see summa sama palju, kui kokku liites kahe lühema külje korrutised iseendaga" - siis võib peaaegu kindel olla, et seda vastust ei arvestata. Kuigi teise vastuse andja on esimesest tunduvalt ees nii mõtlemisvõimes ja abstraheerimisoskustes. Õpetajale annab aga teine vastus võimaluse mängida õpetajat ja öelda - "istu kaks" või "õpi defnitsioon selgeks." Justkui defnitsioon määratleks sisu. Õpetaja rolli mängimine koos alaväärsuskompleksiga tuli esile ka siis, kui Eestist Eurovisooonil esindanud noor kooliõpilasest laulja sai muusikas endale mitte kõige parema hinde ja õpetajal oli veel õigust ülegi, sest aineprogramm oli ju tegemata. Tähtis ei ole aineprogramm, vaid isiksuse muusikalise võimekuse areng.

Aga jätame siinkohal kõrvale kooli puudused, konkreetsed nimed, seda enam, et ma ei olnud situatsiooni juures ja ainult vahendan kuuldud infot ja võtame lihtsalt teadmiseks, et persona arendamine toimub koolis ilma vastava aineprogrammita täie hooga.

Kooli lõpuaastatel võib toimuda ka ootamatu ja järsk maski ärakukkumine. See on siis, kui noor õnnelikult armub. Kui vastastikku langevad kaitsekihid ära ja suheldakse oma olemuse pinnalt, on see ülitugev emotsionaalne, positiivne kogemus, mille sarnased viimased mälestused pärinevad varasest lapsepõlvest. See on ühtlasi intiimne olukord, kus teine inimene lastakse endale füüsiliselt ligidale ja nauditakse teise inimese süles istumist ja käest kinni käimist, mida pole toimunud peale lapsepõlvest lahkumist. Kaitsekihtide ära kukkumine on nii võimas, et see muudab kogu isiksust. Enamasti paremuse poole. Saan siinkohal nõustuda filosoofdega, kes on arvanud, et armunud olek on meie loomulik seisund ja me oleme sellest ühiskonna arenedes järjest kaugenenud. Ise mäletan ma hästi oma tundeid armunud olles ja ka seda üllatust, et kuidas teised küll aru ei saa kui hea ja õige see seisund on.

Aga kõige selle juures, mida kõik maailma filosoofid armumise ja armastuse kohta arvanud on, saab kindlasti lisada selle, et see on maskivaba seisund. Toon siinkohal ära "persona" klassikalise defnitsiooni Jungilt: "Persona- see, mida inimene tegelikult ei ole, aga mida teised temast arvavad ja mida ka ise arvab ennast olevat." Nagu defnitsioonist aru saada, lükkab inimene oma teised, justkui sobimatud omadused kõrvale ja inimene võõrandub oma tegelikust loomusest. Ennast hakatakse nägema eelkõige läbi teiste silmade ning koos sellega kaotatakse nii spontaansus kui vabadus. Kõige tähtsam on õiget muljet jätta ja mitte vigu teha.

Mõni arvabki, et maailm koosneb ainult näitlemisest ja edukad on need, kes on selles osavamad. Persona muutub kaitsevalliks välismaailma vastu, kuid ühtlasi kaotab inimene ka kontakti iseendaga. Piisavalt kaua maski all olles unustab inimene ära, kes selle all on ja kuidas ja miks see kaitsekiht üldse tekkis.

Mäletan, et pidasin ükskord loengut noortele, kes olid kas lõpetamas keskkooli või seisis see neil mõne aasta pärast ees. Loengul oli ka ühe sümpaatse noormehe tütarlaps, kelle kirjeldust on väga raske edasi anda. Minu teadvusse sisenev pilt koosnes suurtest pandakaru rõngastest silmade all, juustest, milles oli kõiki vikerakaarevärve ning ehetest, mille raskuse all ka täiskasvanud mees korraks võpataks. Riietust ma parema meelega kirjeldama ei hakka, minu leksikonis vastavaid sõnu pole. Kui ma loengus olin rääkinud isiksuse osadest ja jõudsin maski juurde ja mainisin, et sel juhul inimene näitleb ja võib juhtuda, et ta peab seda, mida ta mängib oma päris isiksuseks, siis läks midagi temas liikvele. Keset loengut hüppas ta püsti, hüüdis mulle "Kust te selle jutu võtate, kas ise mõtlesite välja" ja tormas minema. Tema edasisest saatusest ajalugu vaikib. Ma loodan, et see oli meeldiv.

Aga tagasi teoreetilisema osa juurde. Hästi õnnetu on olukord, kus inimene on väga edukas ja samastab end täielikult oma personaga. Jung nimetab sellist isikut täispuhutud personaks ning lisab, et need on sisemiselt väga õnnetud inimesed. Kui millegipärast tema edukuse põhjustanud faktor ära kaob, siis kukub selline inimene kokku. Kuna kogu energia on läinud fassaadi peale, siis on maja sisustamata jäänud ning kuningas on järsku alasti. Siia alla võib kuuluda edukas tiitlivõistlustelt medaleid võitnud sportlane, kes muutub kasiino sõltlaseks, ajakirjanik, kelle tee tippu on sama kiire kui langus, ärimees, kelle edu põhineb tema partneril ja kes temast ühel hetkel lahti ütleb. Näiteid on siin lõputult, tuleb ainult ringi vaadata.

Persona puhul hakkavad vanemad oma personat lastele üle kandma. Vanemad tahavad, et lapsed viiksid nende seni täitumata unistused ellu. Nii pannaksegi oma poeg või tütar vastupanust hoolimata klaverit mängima või spordiga tegelema. Ja kuna laps soovib olla hea laps oma vanematele, siis ta käibki seal trennis ja hiljem hakkabki arvama, et äkki talle meeldibki üle kõige korvpalli või kitarri mängida. Ega seda ei saa ka otseselt valeks pidada, kuid see, millega inimene tegeleb, peaks olema eelkõige inimese enda valik. Bachide suguvõsas ei olnud muusikast keeldumine kindlasti mõeldav, ja vaat milline muusika sealt lõpuks tuli...

Persona tekkimine on loomulik protsess ja seda ei saa lääne ühiskonnas vältida, kuid kui inimene tahab saada iseendaks, siis on persona lahustamine hädavajalik. Siin on tegu omamoodi paradoksiga. Kõigepealt tuleb saada kellekski, kes sa ei ole, alles siis on sul võimalik saada selleks, kes sa tegelikult oled. Jung nimetab seda protsessi individuatsiooniks, kuid sisuliselt on see kõikides teooriates ja vaimsetes õpetustes sama - inimene saab kokku oma hinge ja iseendaga ning muutub terviklikuks. Jõud, mis kisuvad inimest ise suundadesse ja võivad mõnel eluetapil inimese täiesti hulluks ajada, on kõik tasakaalus ja integreeritud. Tunded, mõtted ja keha on kui üks tervik. Enam ei ole nii, et mõte ütleb ühte ja tunne teist. Tunne ütleb, et "peaks töökohta vahetama", aga mõte teatab - "aga kus sa nii palju palka saad". Tunne annab märku, et elukaaslase valikuga sai äkki mööda pandud, kuid mõte teatab resoluutselt "aga meil on ju lapsed, kuidas sa julged nii mõelda". Seda siis tundele. Loeme selle veel kord üle - mõte ütleb tundele, kuidas sa võid nii mõelda! Nagu tunne suudaks opereerida mõttelistes kategooriates. Aga nii kipub me sisekõne tegema. Keha teatab oma lööbe ja valudega, et midagi on mõtlemises mäda, aga inimene ei pööra sellele tähelepanu. Mõte tunneb ainult ema - mitte kehakeelt. Iseendaks saades aga voolab kõik ideaalselt. Selle kohta pole ühtegi uuringut tehtud, kuid oletan, et persona tugevus ja tõeline õnnelikkus on väga tugevas negatiivses korrelatsioonis. Mida rohkem näitemängu, seda õnnetum inimene, ükskõik kui palju ta ka ei püüaks vastupidist näidata ja väita.

Autor: Alar Tamming

Allikas: Alar Tamming "Jalutuskäik iseendasse"

KOMMENTEERI!