Viimasel ajal satun ikka ja jälle kokku vastutuse teemaga. Ilmselt on see mulle oluliseks õppimiskohaks olnud kogu elu, kuid viimased pool aastat olen saanud vastutust kui nähtust vaadelda lähemalt ja erinevate nurkade alt.

Olen endale teadvustanud just seda osa oma Minast, kes kipub liiga palju ja kergesti teiste vastutust enda peale võtma. Kuna olen sellega mitmel korral sattunud üsna äärmuslikku olukorda, annan endale aru, et ilmselgelt peab minus olema esindatud ka selle äärmuse teine pool - vastutusest kõrvale hiilimine.

Liigne vastutus teiste eest viib sõltuvusse

Liigse vastutuse teine pool ehk varjupool on sõltuvus. Kui vastutan nii palju teiste eest, ei jää mul enam aega, energiat ega tähelepanu iseenda jaoks. Niisiis otsingi alateadlikult inimesi, kes minu eest hoolitsemise enda kanda võtaksid - samasuguseid eneseohverdajaid nagu ma ise. Vajan neid inimesi nagu õhku. Vastasel juhul jääks ju energia seisma. Ikka mina teistele ja siis keegi teine jälle mulle... Probleem ja konfliktid tekivad siis, kui ma seda teist, kes minu vajadusi rahuldaks, kohe ei leia, või kui ta ei tee seda nii, nagu mina tahan. Siis olen jõuetu, solvunud, energiast tühi ja kogu maailmas pettunud. Mina ju annan endast nii palju!

Võttes vastutuse enda eest, saame toetada teisi

On ju teada ja tuntud tõde, et esmajärjekorras tuleb armastada iseennast ja alles siis oleme võimelised tõeliselt hoolima teistest. Lennuki turvajuhenditeski on kirjas, et ohu korral tuleb esimesena panna hapnikumask pähe iseendale ja alles siis asuda abistama teisi. Sama on ka vastutusega. Kui tähelepanu on kogu aeg endast väljaspool, teiste vajadustel ja soovidel, siis on üks inimene - see kõige tähtsam isik minu elus, see, kellega pean kuni viimase hingetõmbeni koos elama, jäänud sootuks tähelepanuta. See inimene olen mina ise. Kuidas saan ma väita, et suhtun võrdselt, heatahtlikult ja hoolivalt kõigisse inimestesse, kui ma oma kõige lähedasema jätan tähelepanuta ja tema vajadustest ega soovidest põrmugi ei hooli? Millist eeskuju annan ma niimoodi oma lastele? Kas ma saan loota, et neist kasvavad iseseisvad, endast lugupidavad, oma teel väärikalt ja edukalt kulgevad inimesed, kui nende mudeliks olen ma ise sellisena, kes ennastohverdavalt oma soovid ja vajadused ikka ja jälle kõige viimaseks seab?

Vastutus on piiratud ressurss

Ühel hiljutisel koolitusel tuli samuti vastutuse teema üles ja sellega seoses huvitav vaatenurk, mis mind väga sügavalt puudutas: vastutus on piiratud ressurss. Seda ei ole lõputult. Küll on igal inimesel seda piisavalt, et jaguks endale, oma alaealistele lastele ja vanematele, kes enam enda eest vastutamisega hakkama ei saa. Kõik ülejäänud laiali jagatud vastutus toob endaga kaasa energiakao. Teiste eest vastutame nende eest otseselt asju ära tehes, aga veelgi sagedamini võtame me vastutuse teiste inimeste tunnete eest. Ilmselt on igaüks oma elus jätnud oma arvamuse välja ütlemata või enda eest seismata just hirmust teist inimest kurvastada, vihastada, hirmutada jne. Sellisel juhul võtame vastutuse teise inimese tunnete eest enda peale. Kui me väljendame oma soove ja arvamusi omaenda hingega kooskõlas olles, siis on kerge nende eest ka vastutust võtta ja anda teistele võimalus vastutada nende tunnete ja reaktsiooni eest.

Vastutuse saame oma vanematelt ja vanematena anname selle oma lastele

Üks hiljutine teraapiakogemus pani mind vastutuse teemat veel ühe huvitava nurga alt vaatama: mõnikord ei ole meil täiskasvanuks saades piisavalt vastutuse ressurssi sellepärast, et meie vanemad ei ole seda meile üle andnud. Nad on meid armastades ja meie eest hoolitsedes jätnud märkamata, et oleme suureks kasvanud ja valmis enese eest ise vastutama. Selline üleandmine peaks ideaalis toimuma järk-järgult, lapse kasvades. Sageli on aga nii, et vanemad (ise kõige paremat soovides) kipuvad meie eest asju ära tegema, meile esitatud küsimustele vastama, võtma vastu otsuseid, millega peaksime ise hakkama saama. Kui vastutust ei ole meile üle antud, siis pole meil ka piisavalt ressurssi, et iseenda eluga hakkama saada, liiatigi siis oma laste eest vastutama hakata. Nii jäämegi ka täiskasvanutena sõltuvaks oma vanematest või siis hakkame otsima kedagi, kes meie eest vastutamise enda peale võtaks. Üsna sageli saab see keegi olema omaenda laps, kelle vastutuse ressurss on endiselt vanema käes ja kes, leidmata sobivat kandidaati enda eest vastutama, jõuab ringiga turvaliste koduseinte vahele tagasi, ning hakkab ümmardama oma täies elujõus vanemat. Ikka selleks, et täieõiguslikult endale kuuluvat vastutuseressurssi vanemalt vahetuskaubana välja teenida. Nii saab alguse surnud ring, milles keereldes ei saa kunagi päriselt vabaks.

Vastutus on vabadus, aga ka kohustus

Teadmine, et meile kõigile on antud piisavalt väge, et vastutada ja olla vaba, annab julgust ja tahet omaenda isiklik vastutuse ressurss üles leida. Kus sinu oma on? Kas sinu enda käes? Hoiavad seda endiselt su vanemad? Või otsid kogu aeg inimest, kelle hoolde ennast usaldada? Ehk oled mures hoopis omaenda laste pärast, kes ei suuda kuidagi iseseisvuda? Võimalik, et oled unustanud neile nende vastutuse edasi anda. Alles siis, kui vägi on kodus ja ise endaga hakkama saame, oleme valmis toetama teisi, kui nad seda vajavad ja soovivad.

Autor: Rita Eevardi

Allikas: Holistika.ee

Loe ka kirjastus Pilgrim poolt välja antud Osho raamatut "Vabadus. Julgus olla sina ise".

KOMMENTEERI!