Siiri Sisask: hinged ja aeg


Siiri Sisask
Siiri SisaskFoto: Rauno Volmar

Oma äsja ilmunud raamatu "Südame hääl" pühendas Siiri Sisask oma vanaema Ellenile, kellega kõnelustest see ilus ja erakordselt südamlik raamat sündis. Raamat hõlmab lisaks ka lauljatari tähelepanekuid elust, inimestest, loodusest ja väetunnetusest.

Kui Tiina Ristimets kirjastusest Pilgrim mulle ettepaneku tegi kirjutada raamat "Südame hääl", tundus teema mulle väga paeluv, ometi ei olnud mul kindlat kontseptsiooni, kuis täpselt ma kirjutama peaksin. Oma tunnetustes, mõtetes ja elustiilis küll olen taibanud, vahetult või mõnikord ka vähem vahetumalt, mida südamehääleks pidada võiks, kuid sellest lausa terve raamat kirjutada...

Samuti ei tahtnud ma kujundada oma kirjutisest eneseabiõpikut. Neid on ilmas väga palju ja osad ka targalt põhjapanevad. Neid üle korrata ei oleks kuigi mõttekas. Tahtsin kirjutada midagi, mis oleks isiklik ja oma, ning mu enese poolt ka südamepõhjani adutud. Niiet arvan, et kui midagi öelda, siis pigem asju, mis endale tõelähedasena näivad.

Alustasingi kirjutamist siis ühel ilusal suvisel juulikuu õhtul, kui päike soojalt mu koduse roosiaia kiviseina kuldoranžiks oli maalinud, ja kui ma oma arvutiga mõnusalt sooja müüri äärde end mugavasse istumispessa olin sättinud, imetledes lilli, kõiksuguseid putukaid ja toimetavaid linde. Ning kui ma just taaskord olin tulnud külastamast oma kallist vanaema, Ellen Oravat, kes noil päevil üheksakümne üheksandat eluaastat käis.

Seotud lood:

Nagu alati, nii olid ka tol päeval meie jutud olnud veidralt lapsikud, ometi sügavamaid tõdesid ridade vahele peites. Tõesti, ka sel korral olid mõtted kulgenud omatahtsi, tunde, meeleolu, või tuju järele üllatavaid kursse võttes, nagu mängeldes, nagu niisama ringi uidates... Hoopiski ei kujutanud ette ma sel õhtul toda raamatut kirjutama asudes, et mu vanaema siin ilmas veel vaid mõne kuu veetmas on.

Kui vanaema hooldushaiglasse sattus, augustikuu viimasel veerandil, ütlesin talle, et kirjutan meie kõnelustest üht raamatut. Ta küsis, mis selle raamatu nimi on. Vastasin: "Südame hääl". "Oh," lausus vanaema, "see on küll väga ilus nimi su raamatul!" Mina siis talle selgitama, et kirjutan sellest, mida oleme kahekesi kõnelenud, tema vanaeestlaslikust tarkusest ja... tema eneselikust headusest...

"Oh, mina nii lihtne maainimene, labane... Mis ikka minust kirjutada..." Mina siis: "Vanaema, sa oled niiväga tark oma lihtsuses, et tahan olla minagi nagu sina! Just täpselt nii tahan olla ma." "Eks siis sa oledki, sa ju mu lapselaps!"

Raamatumaterjal saigi valmis kirjutatud. Mõtted olid jooksnud nagu süda oli juhatanud ja oli tunne, et nüüd jäävad veel vaid kaaned... Tegime ka koostööd Leelo Lauritsaga, kes vaatas kõik mu tekstid üle ja kellest omale ka hingesugulase avastasin. "Mu õde Sumeri soodest!" Samuti tabas märki Kristi Kangilaski, minu arust leidis ta kujunduseks just täpselt õiged kujundid. Ka temale suur-suur tänu!

Raamat läks siis lõpuks trükki. Samal ajal mu vanaema... Ühesõnaga... Ma olin septembris enda sünnipäevaks saanud oma kaugelt sugulaselt ja tema sõbralt üllatava kingituse. See on üks foto, aastast 1928. Minu vanaema sellel pildil on alles kümne aastane... Näitasin pilti ka vanaemale, kuigi ei arvanud, et ta nii taibukalt enam mäletaks. Kuid otsekohe tundis ta ära pildilt oma isa, oma võõrasema koos pisikese õe Virvega, ja ka enda, kes istub pildil esireas, nii poolküljega, nagu kuidagi natuke kummastavalt omaette olekus... Küsisin, kas mäletab ta, mis värvi võis olla kleit ta seljas? Vanaema vastas, et see olla olnud ainuke pidukleit tal, ja roosa.

Loe veel

Nojah... Alates septembri lõpust sõi ja jõi mu vanaema üha vähem. Kõht olla täis juba pikas eluski toitutust... Nii ta vaikselt hääbumas oli. Kui ma vanaemaga päev enne ta lahkumist koos sain olla, siis ta enamalt jaolt hoidis silmi kinni. Istusin ta kõrval toolil ega saanud vahel aru, kas magab ta või mitte. Mõtlesin ehk vaikselt ruumist lahkuda, et mitte liigselt teda väsitada, häirida. Niipea, kui minekule end asusin, avas ta silmad. Nagu piiludes mind... Istusin jälle toolile tagasi, ütlesin, et kui ma teda häirin, et siis kohe ta mõista annaks... Kui aga jälle arvasin, et vanaema sügavamalt uinunud on ja end taaskord lahkuma seadsin, avas ta jälle otsekohe silmad. Nõnda koguni veel mitmel edasiselgi korral. See tundus väga kummaline... Küsisin lõpuks: "Vanaema, kust sa tead, et ma siin olen? Sul on ju silmad kinni, sa ju magad..." Ta kogus end mõne hetke ja vastas siis ülinõrgal, aga kindlat teadlikkust omaval häälel: "Näen!"

See jäigi viimaseks, mida vanaemalt kuulsin. "Näen."

Ülejärgmisel päeval läksin metsa, oma harjumuslikku teerada kõndima. Ütlesin metsale, et olgu kallis ja näidaku mulle oma metsasüdant. Et kui mu vanaemal kõik hästi on... Kõndisin edasi. Sel paigal, kus ma alati pöörde teen ja kodu poole tagasi hakkan vantsima, on teeääres üks kaheharuline kask. Teepoolsele harule, alt kolmandale oksale lendas korraga suur kakk. Sopsutas oma tiibu ja vahtis mind oma suurte kullisilmadega. Mõtlesin, et liigun õige vargsi tema poole edasi, et samm-sammu haaval, ka tean ju, et need linnud on väga pelglikud... Ei ta lennanud kuhugi, istus seal kui kunn. Kusjuures ma polnud üksi, olin koos oma hundikoeraga!

Siiski. Väga ligidale meil ei õnnestunud saada. Lendas korraga madalale, tee kohale ja sealt otse rägastikku. Mulle jäi mulje, nagu oleks ta sinna isegi maandunud. Läksin vaatama. Polnud kedagi enam. Ei tea, kuidas tal seal padrikus ilma oksaraginat tekitades õnnestus minema lennata, aga kadunud ta oli.

Raamatus ma kirjutan ühest loost, seoses vanaema neiupõlvenimega. Ka nüüd tuli just kask mulle ütlema.. Üks haru elu, teine haru surm. Mõlemad kasvavad mullast... Ja tuli mul tahtmine küsida: "Kaseke, kas kakku tahad...," see oleks olnud just niiväga minu ja mu vanaemalik mäng.

Olen lugenud mitmest raamatust, kuulnud oma reisidel ja näinud ka filme, et paljud kultuurid, vanad rahvad ja pärimused peavad hingede lahkumisel just linde väga oluliseks. Nagu oleks nad hinge kandjad, hinge taevasse viijad. Eestlanegi tavatseb öelda - hingelind.

Metsasüda kakku mulle näitas...

Autor: Siiri Sisask

*

Vaata Siiri Sisaski raamatu "Südame hääl" kohta kirjastus Pilgrim kodulehelt.

Siiri Sisask on Eesti avalikkusele tuntud eelkõige muusikalooja ning lauljana, kuid temalt on ilmunud tänaseks ka kaks raamatut, "Head ööd, maga hästi", mille ta kirjutas kahasse oma pojaga 2002. aastal, ning 2016. aastal ilmus temalt ka luulekogu "Mismoodi ma seda maailma armastan".

Raamat "Südame hääl" hõlmab lauljatari tähelepanekuid elust ja inimestest, loodusest ja väetunnetusest. Suur osa raamatu sisust kuulub ka kõnelustele tema vanaema, Ellen Oravaga. Siiri vanaema Ellen lahkus pilvepiirile nädal tagasi, aga kõik jutud said Siiril temaga aetud.

Korraga torkas aga mõttesse ja küsisingi vanaemalt, mis oleks lühidalt ja kokkuvõtlikult suurimaks elutarkuseks, mida tema oma üheksakümne kolme aastaga tõdenud on? Nagu oleks ta seda küsimust juba ette teadnud, nii vastaski pikemalt mõtlemata: "Tead, Siiri, suurimaks elutarkuseks on tahe elada."

KOMMENTEERI!