Osho: miks sa alati tormad? Kas on midagi sellist, mida sa ei taha näha?



Osho: miks sa alati tormad? Kas on midagi sellist, mida sa ei taha näha?
Foto: depositphotos.com

See pole mitte ainult sinuga nii: peaaegu kõik jooksevad nii kiiresti, kui suudavad, enda eest ära. Probleem on selles, et sa ei saa enda eest ära joosta. Kuhu sa ka ei läheks, sina oled ikka sina. Hirmu teeb enese tundmaõppimine. See on kõige suurem hirm maailmas. See on nii sellepärast, et kõik on sind pisiasjade pärast hukka mõistnud - kõige väiksemate vigade eest, mis on täiesti inimlikud - ja sa oled hakanud end kartma.

Sa tead, et sa pole midagi väärt. See mõte on väga sügaval su teadvuses: et sa pole midagi väärt; et sa oled täiesti väärtusetu. Loomulikult on parim viis enda juurest ära saada. Kõik teevad seda omal viisil: mõni jookseb raha järele, mõni jookseb võimu järele, mõni jookseb lugupidamise järele, mõni jookseb vooruse, pühakuks saamise järele. Aga kui sügavamale vaatad, siis ei jookse nad millegi järele, vaid millegi juurest ära. See on lihtsalt vabandus, et keegi jookseb hullumeelselt raha järele - ta petab end ja kogu maailma. Reaalsus on see, et raha annab talle hea vabanduse, mille järele joosta, ja varjab tõsiasja, et ta jookseb enda eest ära. Sellepärast ta kogubki raha, aga jõuab tohutu masenduse ja ängistuseni. Mis juhtus? See oli ta eesmärk ja ta ju saavutas selle - ta peaks olema maailma kõige õnnelikum inimene. Aga inimesed, kes on saavutanud edu, pole maailma kõige õnnelikumad, vaid kõige õnnetumad!

Loe veel

Seotud lood:

Mis äng see neil on? See, et kogu nende jõupingutus on läinud vett vedama. Nüüd pole millegi järel joosta, ja äkitselt kohtuvad nad endaga. Oma edu tipul ei kohta nad kedagi muud kui iseennast. Imelik küll, aga see ongi see kutt, kelle eest nad on ära jooksnud. Sa ei saa enda eest ära joosta. Vastupidi, sa pead endale lähemale tulema, sügavale oma olemisse ja heitma kõrvale kõik hukkamõistvad sõnad, mis sa oled saanud inimestelt, keda oled oma elus tundnud. Vanemad, su mees või naine, naabrid, õpetajad, sõbrad, vaenlased - kõik osutavad millelegi, mis on sinus halvasti. Kusagilt ei tule tunnustust.

Inimkond on loonud endale väga kummalise olukorra, kus keegi ei tunne end mugavalt; keegi ei suuda lõdvestuda, sest hetkel, kui lõdvestud, kohtud endaga. Lõdvestumisest saab peaaegu peegel ja sa ei taha näha oma nägu, sest sind mõjutab nii väga teiste inimeste hukkamõistev arvamus. Isegi kõige väiksemaid naudinguid ei luba sulle kirik, su vanemad, su religioon, su kultuur. Ainult häda ja õnnetus on lubatud, mitte nauding. Selles olukorras on väga loomulik, kui tunned end patusena, sest igast allikast ja igast suunast tuleb vaid hukkamõistu.

Iga religioon on karjunud sajandeid, et sa oled patus sündinud; et kannatus on su saatus. Sind on mõistnud hukka nii paljud allikad, ilma igasuguste eranditeta, et on väga loomulik, kui inimesele avaldab see tohutu vandenõu muljet. Kõik on sellega seotud. Ja kui püüad sellest aru saada, tabab sind suur üllatus. Just nagu teised on sind hukka mõistnud, oled sina hukka mõistnud teisi - see on vastastikune vandenõu. Just nagu su vanemad pole kunagi sind tunnustanud, teed sa sedasama oma lastele, ilma et teaksid, et igaüks on selline, nagu on, ta ei saa olla teistsugune. Ta võib teeselda, et on teistsugune; ta võib olla kahepalgeline, aga tõde on see, et ta jääb alati selleks, kes on.

Su põgenemine pole muud midagi kui kahepalgelisus, rohkemate maskide võtmine, nii et võid teiste silme eest end täiesti ära peita. Sul võib õnnestuda teiste eest peitu pugeda, aga kuidas sul õnnestub enda ees peitu pugeda? Sa võid minna Kuu peale, aga sa leiad end ka sealt üles. Sa võid minna Everestile... sa võid olla üksi, aga oled koos endaga. Võib-olla muutud selles üksinduses Everestil ärksamaks ja endast teadlikumaks. See on üks põhjuseid, miks inimesed üksindust nii väga kardavad. Nad tahavad rahvahulka, nad tahavad, et alati oleks nende ümber teised inimesed; nad tahavad sõpru. Inimestel on väga raske jääda üksinduses vaikseks ja rahulikuks. Põhjuseks on see, et üksinduses oled sa jäetud iseendaga, ja sa oled leppinud nende tobedate ideedega, et sa oled inetu, meelas, ihar, ahne, vägivaldne; et sinus pole midagi väärtuslikku. Sa küsid: "Miks ma alati niimoodi torman?" Sest sa kardad, et võid endast mööda jõuda. Ja tormamisel on palju dimensioone. Enda eest ärajooksmine on tekitanud kiirusehulluse - kõik tahavad kuhugi jõuda nii kiiresti kui võimalik.

Autor: Osho

Allikas: Osho "Teadvelolek tänapäeva maailmas", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!