Muretsedes pidevalt eilse ja homse pärast, lased sa käest võimaluse olla õnnelik siin ja praegu



Muretsedes pidevalt eilse ja homse pärast, lased sa käest võimaluse olla õnnelik siin ja praegu
Buddha on öelnud: "Praeguses hetkes on võimalik õnnelikult elada. See on ainus hetk, mis meil on"Foto: depositphotos.com

Kui me ei viibi täielikult olevikus, siis me tegelikult ka ei ela. Meid pole tegelikult kohal ei iseenda ega oma kallite inimeste jaoks. Kus me siis oleme, kui meid kohal ei ole? Me jookseme ja jookseme, nii ärkvel olles kui ka unes. Me jookseme, sest püüame oma hirmu eest minema joosta. Me ei suuda elu nautida, kui raiskame kogu oma aja ja energia muretsemisele selle üle, mis juhtus eile või mis juhtub homme. Kui seda kõike kogu aeg kardame, magame maha imelise tõsiasja, et me oleme elus ja võime olla õnnelikud just nüüd ja praegu.

Olevik on hirmust vaba

Oma igapäevaelus on meil tavaks uskuda, et õnn on võimalik vaid tulevikus. Selleks et end õnnelikus teha, otsime me alati "õigeid" tingimusi, mida meil veel ei ole. Me ignoreerime seda, mis toimub me endi nina all. Me otsime midagi, mis teeks meid kindlamaks, turvalisemaks ja tugevamaks. Kuid me kardame pidevalt seda, mida tulevik võib endaga kaasa tuua. Me kardame, et kaotame oma töö, oma vara või meile kallid inimesed. Seepärast loodame ja ootame seda maagilist hetke - mis asub alati kusagil tulevikus -, mil kõik saab olema nii, nagu meie seda tahame. Me unustame, et elu on võimalik ainult praeguses hetkes. Buddha ütles: "Praeguses hetkes on võimalik õnnelikult elada. See on ainus hetk, mis meil on."

Loe veel

Seotud lood:

Siin ja praegu

Olen kohale jõudnud, olen kodus, olen siin, olen praegu, olen tugev, olen vaba, see on kõiksus, milles elan. Olles naasnud praegusesse hetke, tunneme ära, et paljud asjad me ümber juba on sellised, et õnnelik olla. Teadveloleku praktiseerimine on siin ja praeguses olemise praktiseerimine, et saaksime olla sügavalt ühenduses elu ja iseendaga. Seda tuleb harjutada. Isegi siis, kui oleme väga intelligentsed ja mõistame seda printsiipi lennult, tuleb meil harjutada, et sel viisil ka tõeliselt elada. Meil tuleb harjutada, et õpiksime ära tundma neid paljusid õnneks vajalikke asju, mis on siin ja praegu juba olemas.

Sa võid eespool olevat luuletust lugeda sisse ja välja hingamise ajal. Sa võid seda luuletust lugeda tööle sõites. Sa võid olla oma tõelises kodus - praeguses hetkes - juba enne tööle jõudmist. Sa ei pruugi veel töö juurde jõudagi, kuid oled jõudnud juba oma tõelisesse koju - praegusesse hetke. Kui oled töö juurde jõudnud - ka see on sinu tõeline kodu. Ka tööl olles oled siin ja praegu. Kui harjutad kasvõi ainult selle luuletuse esimese rea lugemist - "Olen kohale jõudnud, olen kodus" - võib see teha sind väga õnnelikuks. Ükskõik kas istud, jalutad, kastad oma köögiviljaaeda või toidad oma last, on sul alati võimalik harjutada, korrates rida "Olen kohale jõudnud, olen kodus".

Ma olen kogu elu ringi jooksnud ja ma ei kavatse enam ringi joosta, sest nüüd olen otsustanud hoo maha võtta ja oma elu tõeliselt elada. Kui praktiseerime sisse hingates "Olen kohale jõudnud" ütlemist ning seejärel ka tõesti kohale jõuame, on see suurepärane tulemus. Olla tõeliselt kohal, sajaprotsendiliselt elus, on tõeline saavutus. Praegusest hetkest on saanud siis meie tõeline kodu. Kui hingame välja ja ütleme: "Olen kodus", ja end tõesti ka kodus tunneme, siis ei ole meil vaja enam hirmu tunda. Me ei pea enam jooksma.

Korrakem seda mantrat "Olen kohale jõudnud" nii kaua, kuni see hakkab tõelisena tunduma. Seejärel kordame sisse- ja väljahingamist ning liigume samm-sammult edasi, kuni oleme end selles hetkes siin ja praegu kindlalt sisse seadnud. Sõnad ei tohiks saada takistuseks - sõnad aitavad sul kõigest keskenduda ning hoida oma taipamist elavana. Kodus hoiab sind taipamine, mitte sõnad.

Allikas: Thich Nhat Hanh "Hirm", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!