Mis on tervenemine ja miks meil seda vaja on?


Mis on tervenemine ja miks meil seda vaja on?
Kui asud tervendama oma hinge, tervendad ühtlasi oma keha ning seeläbi terveneb terve Sinu eluFoto: depositphotos.com

Tervis on meie elu alustala ja valdavalt soovib igaüks endale võimalikult palju tervena elatud aastaid. Meie praeguses ühiskonnas peetakse terviseks valdavalt füüsiliste vaevuste puudumist ning vähemal määral tegeldakse ka psüühiliste probleemidega. Kuna inimene on sageli skeptik ega suuda veel uskuda nähtamatute asjaolude määravust oma elus, siis tulebki selgitada ja põhjalikumalt avada tagamaid, miks peitub inimese tervise tõeline vägi kõigepealt tema hingelises seisundis ja alles seejärel avaldub füüsises.

Me sünnime siia ilma iseennast ja maailma kogema. Me sünnime eelkõige avastama, õppima, arenema ja uurima, ning me teeme seda erinevaid radu kõndides nagu koolis käimine, pere loomine, töötamine, arvete maksmine, abiellumine ja lahutamine. Eesmärgiks on niisiis õppimine ja areng, abivahenditeks kõik olukorrad, mida elus kohtame. Nii kogeme pidevalt väga erinevaid tundeid ja situatsioone. Mõned neist on meeldivad, mõned valusad, mõned uudsed, mõned põnevad, mõned hirmsad, mõned kohutavad, mõned vaimustavad. Selline ongi elu - kõigi nende kogemuste pidev vaheldumine eesmärgiga, et me inimesena kasvaksime.

Küll aga juhtub meiega tihti see, et me hakkame valima, milliseid kogemusi soovime korduvalt kogeda ja milliseid õpime kiirelt vältima ning tõrjuma. Me hakkame otsima aina rohkem heaolutunnet ja vältima valu. Kui me väldime ebameeldivatena näivad tundeid nagu hirm, viha, vastikus, jõuetus, saamatus, alandatus, häbi, siis me tõrjume neid oma emotsionaalses kehas ning surume alla. See on enamasti üsan kiire protsess, jääb inimesele endale märkamatuks ning toimub hilisemas elus juba automaatselt. See väljendub nii, et teatud olukordades me hakkame reageerima jäigalt, kuna me ei soovi meis kerkivat tegelikku tunnet tunda.

Seotud lood:

Kui selliselt elada aastakümneid, mis ongi enamlevinud viis kõigi inimeste seas, siis kujuneb iga päev ja isegi iga hetk pidevaks valvelolekuks, et alal hoida nn valusaid tundeid varjavat kilpi. See on stressiseisund ning avaldub mitmesuguste nähtustena - väsimus, ärrituvus, seletamatu ärevustunne, põhjendamatu ja pidev hirm, tüdimus, igavus, viha ja agressiivsus, depressiivsus, meeleolu kõikumised, pea- ja kõhuvalud ja muud väiksemad tervisehädad füüsilisel tasandil.

Pikaajaliselt allasurutud tunded hakkavad väljenduma füüsiliste hädadena - migreen, kopsupõletik, vähk, südamepuudulikkus. Seni kuni arstid koos inimese endaga ravivad vaid füüsilisi sümptomeid, jäävad need korduvaks või isegi süvenevad, kuna vähki ei põhjusta üksnes vähirakud, vaid vähirakud tekivad inimesse tema siseorganite energialaengu tulemusena. Mida negatiivsemalt laetud sisemaailm (alla surumine, eitamine, vihkamine), seda tõenäosem on ka haiguste teke ja vohamine. Jätkates keha märkide ignoreerimist ja tunnete allasurumisega, püüab inimene küll oma igapäevaste tegevustega toime tulla (pere, kool, töö), kuid ei naudi neid protsesse, tunneb kohustusi aina lisanduvat ja justkui kunagi ei saakski midagi valmis, kuna pidevalt peab lisaks veel lahendama ka spontaanseid muresid ega tunne elust mingit rõõmu.

See tähendab, et plaasterdades kinni need osad iseenda südames, mida me ei arvame, et ei suuda tunda, ei soovi kogeda ega taas läbi elada nn külmuvad kinni - selle koha pealne energia seiskub, kuid ei kao kuhugi ja pigem hakkab tekitama valu või haigusi. Külmutades valusaid tundeid saavutame küll selle, et me ei ole siis nii tundlikud ja justkui oleks nii kergem elada, kuid me ei tunne sel juhul ka end elus olevat ega oma elus toimuvast rõõmu. See omakorda viib elu mõtte vähenemiseni ning kogu see igapäevane rabelemine tundub aina rusuvam ja sisutühjem. Iseendast üle olemine ja oma tunnetega kontakti vältimine muudavad inimese külmaks, kalgiks, vihaseks ja agressiivseks.

Loe veel

Siinkohal jõuab inimene ristmikuni, kus ta seisab valiku ees - säilitada vana ja tuttav, kuid rusuv ja tühjana tunduv elu või hakata vaikselt kogema iseendasse peidetud valu. Paljud inimesed valivad esimese - jäävad paigale ja võivad kuni surmani välja jätkata elu, mis neid ei rõõmusta. Väiksem osa, kuid viimastel aastatel õnneks juba jõudsalt kasvav osa inimesi, valib teise tee - kogedes valu tekitanud kogemusi ja tundeid, hakkavad enne nende vältimisele kulunud tegevused nende elust kaduma. Inimesed lahkuvad seniselt töölt, lõpetavad suhte, kolivad ära, vahetavad eriala, muudavad toitumis- ja elustiili ehk teisisõnu hakkavad iseendaga ja oma elu nimel tegutsema suunas, mis hetkel on küll tundmatu, kuid tõotab siiski olla parem kui käesolev. See teine tee ongi tervenemise tee. Ja see algab inimese enda otsusest, murdepunkti jõudmisest, nn stopp-märgi nägemisest ja selgest otsusest: "Ma enam ei taha nii!". Siin on inimene jõudnud oma taluvuse piirini ja otsustab enam mitte oma valu alla suruda, peita, naeratusega katta. Siit algavad otsingud - inimene hakkab lugema teistmoodi artikleid, kohtub teist tüüpi inimestega, satub uutesse olukordadesse, hakkab meenutama ja mõtestama oma senise elu keerdkäike ja otsib vastuseid.

Tervenemise tee tähendab siis teisisõnu kõigepealt tunnet, et ma ei soovi praegust elu (või ka mõnd väiksemat aspekti nt pidevat enese alandamist suhtes) ja seejärel otsust selle nimel ka samme astuda. See tähendab vastamist oma hinge kutsele, kes on aastaid läbi valu ja rusuvuse andnud Sulle keha kaudu märku, et tal on paha olla ja Sinu julgust sellele reageerida. See tähendab hetke, kus Sa lõpetad oma hinge märguannete - olgu nad siis emotsionaalsed või füüsilist laadi - aastatepikkuse ignoreerimise. Alustades tervenemise teed hakkad Sa vähe haaval tundma neid tundeid, mida Sa seni oled blokeerinud ja alla surunud - need hakkavad iseenesest pinnale tulema ja Sinu ülesanne on lubada neil seda teha. Vahel nad kerkivad väga ebamugavates kohtades nagu keset koolitusel esinemist, oma pulmas, kinos või rattamatkal. Kui Sa aga lihtsalt lubad tundel tulla ja niikaua olla, kui ta soovib, siis varsti koged juba regulaarsust, et tunnete tulek on sama kindel kui minek ja mida vähem teda tagasi suruda, seda kiiremini ja kergemana ta ka möödub. Kindel on see, et kõik inimesed on just enamasti lapseeas kogenud kõige rohkem nn keelatud tundeid (neid mida vanemad ei suutnud aktsepteerida juba omakorda enese hingehaavade tõttu) ja õppinud neid sealsamas ka alla suruma. See on justkui kaitsemehhanism - kui me oleme veel väikesed, siis väga suured tunded nagu lein, paaniline hirm, raev, rusuv kurbus, jõuetus- ei mahugi meie sisse ära ja tunduvad nii tõetruult meid alla neelavat, et kergem on need olematuks mõelda ja tunda. Kuna aga absoluutselt kõik, mida me kogeme, talletub meie kehas, siis võib ette kujutada kuivõrd tugeva laneguga on alla surutud tunded, millele oleme keelu peale pannud. Need ei lahtu ega kao kunagi, nad jäävadki kuni surmani otsima väljapääsu.

Tervenemise teel võid Sa ka sattuda kokku vaimsete õpetajate ja tervendajatega. See kergendab Sinu teekonda sel juhul, kui Sa oskad neilt õppida ja usaldad nende eeskuju ning soovitusi. Küll aga ei saa Sind keegi neist ega üldse keegi teine peale Sinu enda Sind tervendada ega Sinu hinge kokku liimida. Iga inimese sees on olemas just ainuisikuliselt talle sobiv tervendav energia ja seda saabki tervendaja Sinus äratada ning aidata Sinu jaoks nähtavale tuua ning õpetada Sind seda kasutama. Kõige tähtsam selle juures, et Sa terveneksid, on Sinu soov tervenemise teel kõndida ja seal püsida. Ainult siis leiad Sa sellele ka tuge. Kui Sa aga otsustad loobuda, või astud tagasi oma vanale elurajale, siis see on igati inimlik ja mõistetav, kuid sel juhul jääb Sinu tervenemisprotsess pooleli ja nö Sind tagasi ootama seni, kuni Sa jälle tunned, et suudad ja oled valmis jätkama. Tervenemine on alati vabatahtlik ja iga inimene selle protsessi suunaja. Vastu tahtmist see protsess ei toimi ning iseenese või kellegi lähedase sunnile tervenemine ei allu. Terveneda saab vaid vabatahtlikult ja kasutades selleks usalduse, lahti laskmise, alandlikkuse ja tänulikkuse energiaid. Vastutus terveneda ja saavutada selles ka püsivaid tulemusi, lasub vaid Sinul - ei parimad abistajad ega armastavad lähedased saa seda teha Sinu eest ega Sinu jaoks.

Kui asud tervendama oma hinge, tervendad ühtlasi oma keha ning seeläbi terveneb terve Sinu elu - Sinu enesetunne, Sinu suhted inimestega, suurenevad rõõmud ja vähenevad mured. See teekond on kohati väga raske - Sinust eemalduvad ammused tuttavad ja seni kindlana püsinud tõekspidamised, Sa nutad palju ja Sulle meenuvad pildid minevikust, mida Sa ei usu, et oled päriselt läbi elanud. Sa hakkad käituma teistmoodi ja Sa pead end lähedastele selgitama. Sa ei soovi enam samu asju ja Sind ei huvita enam teatud valdkonnad. Sa õpid leppima vähesemaga ja Sinus suureneb tänutunne. Sinus suurenevad rõõmu, rahu ja armastuse tunded ning Sa avastad oma elus mustreid, mis annavad Sinu päevadele tõelisema tähenduse kui kunagi varem. Terve olla ja tervena elada tähendab elada elu oma südame järgi ja oma südamega kooskõlas ka siis, kui see on vahel valus või keegi teine seda ei mõista. Terveneda - see tähendab ühendada oma hing ja oma meel iseenda sees ja taasleida terviklikkus, rahu, armastus ja rõõm üles iseenda seest ja mitte kunagi enam otsida oma kurvale südamele välismaailmast kaaslaseks teist kurba südant.

Soovin Sulle julgust astuda sellele teele ja ausust iseenda vastu leidmaks üles kõik selle, mis siin elus just Sinu südame naeratama paneb!

Autor: Hedvig Evert, vaimne õpetaja ja tervendaja

Vaata Hedvig Everti raamatu "Õnnekunstnik" kohta kirjastuse pilgrim kodulehelt.

KOMMENTEERI!