Just põlvest põlve teadlikult või alateadlikult edasi kanduvad mälestused toovad suguvõsadesse kaasa salvestustega seonduvat energeetikat ja iga omas ajas elav sugupõlv tunnetab, kas energia saab nende elus vabalt voolata või võetakse siin olijatelt, et täita auke ja tühimikke, või kannab suguvõsas kanduv energia edasi emotsionaalset laengut, mis viib uuesti ja uuesti ellu eelnevate põlvede mustreid.

Iga inimene uuest põlvkonnast saab võimaluse valida, millise energiaga ta mälestustest liitub, kas valib alandliku ja nö saatusega leppinu rolli või proovib vastuhakku, makstes eelneva eest kätte ja soovides oma tasu, või valib ta armastuse, mõistes ja teades, et igal olnud hetkel oli oma koht ja aeg ning tunnistab teadlikult, et need on vaid mälestused, mis liine pidi edasi kanduvad.

Kui mälestus on meieni jõudnud, siis järelikult oleme temaga seotud ning ta aktiveerus kuna meis on temaga sarnane energia ja nüüd on meil soovi korral võimalus selle mälestuse energiat muuta.
Milline mälestus aktiveerus, seda liinipidi tagasi liigume ja selles salvestunud energiat käesolevas hetkes ka kanname. Mida rohkem on sarnaseid mälestusi, seda tugevam on edasi kanduva tunde energeetika ja seda tugevamalt ta käesoleva hetke tunnet võimendab.

Mälestuses viibides oleme mõlemas, nii siin kui seal korraga, ja oleme sel hetkel see, kumma energiaga hetk oli tugevam, kas olnu või käesoleva oma. Tunded, mis käivituvad, proovivad meid samasse seisu viia - kui mälestus on täis positiivsust, siis annab see meile siia jõudu juurde, kui negatiivne või täitmist vajav, siis tühjeneme, andes oma mälestusele elujõudu juurde.

Me väldime kohti, tundeid ja inimesi, kellega seonduvad meid tühjendavad mälestused ja kuigi sellel kõigel ei ole enam tänase päevaga seost, ei soovi me ikkagi neid mälestusi aktiveerida. Meil on iga inimesega omad mälestused ja just sellepärast käitume, oleme ja suhtume neisse tundega, mis meie mälestustesse on salvestunud. Tegelikkuses on teine inimene muutunud, kuid jätkuvalt mälestuse energiat kandes ei saa me teist inimest kunagi uue ja avatuna vaadata.

Sündmus, mis salvestus, oli meeldejäänust tegelikult laiem, meelde tuletades mäletame ehk ka muid osi ja tundeid, kuid salvestasime olnust vaid ühe osa, selle, mis seondub meie suurima vajadusega sel hetkel. Näiteks, kui meis oli turvatunde vajadus, siis mäletame, kuidas pidime end kaitsma, mitte seda, kuidas olukorraga toime tulime. Kui meis ei olnud vajadust või saime täidetud, siis mäletame hetke helgust, positiivsust, head energiat. Seega mäletame seda tunnet, mis oli salvestuse hetkel ülekaalus, kas vajadus või täidetus ja seda energiat kannab endas ka mälestus.

Mälestusi saab muuta, me võime teadlikult õppida mäletama sellest hetkest teist tunnet - seda, mis seal tegelikult veel oli. Me saame vaadelda salvestunud tunnet, mille kaasa võtsime, kõrvalt ja huvitatult. Samuti seda, mis juhtus ning kuhu välja jõudsime, ja võime leida üles selle, mille oleksime võinud kaasa võtta. Seejärel õpime teadlikult mäletama positiivse poolega kaasnevat tunnet, katkestades sellega soovimatu energia voolu.

Kui mälestus aktiveerub ja me ei suuda sel hetkel energiaid lahus hoida, siis elame hetke üle parimal võimalikul moel ja hiljem, kui oleme valmis, vaatame salvestunud hetke uuesti ning muudame teadlikult kaasavõetud energiat. Kõik, mis juhtus, jääb alles, kuid vaatenurga muutusega muutsime juba salvestunud energiat.

Oluline on teadmine, et mis iganes juhtus, mis iganes sellest välja tuli ning kus iganes me hetkel oleme, oleme toime tulnud, sest oleme suutnud ka mälestuste energiat endas kandes edasi liikuda, küll raskemalt ja ennast kulutades, kuid me oleme seda teinud, sest tulime sel hetkel toime enda jaoks parimal võimalikul moel.

Nüüd on aeg seda tunnistada, ennast tunnustades ja iseenda mälestuste eest vastutust võttes ja salvestunud energiast lahti lastes kasutada võimalust seda muuta. Kõik selleks, et meie ise, siin oma elus, iseendana igasse uude hetke uuena astuda saaksime.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com.ee

KOMMENTEERI!