Lapsena kogetud armastuse puudus ilmutab end täiskasvanueas armastuse puudumises iseenda või ümbritseva vastu



Lapsena kogetud armastuse puudus ilmutab end täiskasvanueas armastuse puudumises iseenda või ümbritseva vastu
Foto: depositphotos.com

Meie sisimasse peitunud armastuse puudumine viib selleni, et me ei julge või ei taha teistele läheneda ega paljastada oma võimetust ja igatsust. Ainus varjupaik oleme enda jaoks ise koos oma kokkuklopsitud kaitsemehhanismidega. Aga kust on pärit armastuse puudus, mis paneb meid ennast teistest inimestest ja elust eemale hoidma?

Armastuse puudus pärineb mineviku kogemustest. Kusagil oma teel oleme omandanud veendumuse, et meie jaoks ei ole armastust olemas. Taoline kogemus võib olla pärit erinevatelt eluetappidelt, aga kui see pärineb varajasest lapsepõlvest, pesitseb armastuse puudus me olemuses eriti kindlalt.

Viis, kuidas mind minevikus on koheldud, on saanud võimsaks sõnumiks selle kohta, kui palju ma inimesena väärt olen. Täiskasvanud inimene kohtleb ennast suures osas samasugusel moel, nagu tema elu tähtsad inimesed teda on kohelnud. Jätkan sealt, kus teised pooleli jäid. Lähedased on mu väärtuse sellega määranud, kuidas nad on mulle armastust üles näidanud või näitamata jätnud.

Kui minu kogemus on see, et mind on palavalt armastatud, olen vähehaaval oma armastusväärsuse kohta kinnitust saanud ja seda uskuma hakanud. Kui ma seda usun, suhtun endasse armastusväärselt. Hoolitsen enda eest, pean oma tundeid ja vajadusi tähtsaks ega salli teistsugust käitumist.

Seotud lood:

Kui mu osaks on aga langenud tugev armastuse puudus, siis ma ei oskagi muud oodata. Olen oma väärtusetuses veendunud ning ümbritsen end inimestega, kes mind halvasti kohtlevad. Ma isegi ei saa aru, et nad mind halvasti kohtlevad, sest olen sellega nii harjunud, et pean seda täiesti normaalseks. Seega valin endale abikaasa, kes on vägivaldne, alkohoolik või mind muul viisil halvustab ja ignoreerib. Teised inimesed on mulle oma käitumisega öelnud, kes ma olen. See kehtib kõigi inimeste kohta, eriti aga puudutab see minu vanemaid, kes olid mu lähedal siis, kui ma alles eluteele asusin. Ma ei mõtle tingimata bioloogilisi vanemaid, mõtlen neid, kes kasvatasid mind kui minu vanemad.

Lapsena kogetud armastuse vajakajäämine

Kuidas armastuse puudus lapseeas ilmneb? Mitmel erineval viisil. Sageli on küsimus vanemates, kes pole täiskasvanuks saanud. Neil on endal nii palju rahuldamata jäänud lapsevajadusi, et neil pole süles lapse jaoks ruumi. Nad kannavad oma embuses puudustkannatavat ja haavatud "sisemist" last, nii et "välimine" laps sinna enam ei mahu.

Loe veel

Tihti viib see selleni, et vanemad ootavad lapselt seda, mida nad oleksid pidanud saama oma vanematelt. Tekib kummaline olukord: selle asemel et vanemad oleksid lapse jaoks, on laps vanemate jaoks. Lastel tuleb suureks kasvada nii, et vanemat tegelikult polegi kohal. Tulemuseks on see, et keegi ei näe ega kuule, mis lastes sünnib. Kui neil puudub kogemus, et neid nähtaks või kuuldaks, kasvab üles inimene, kes ise ennast ei kuule ega näe. Neist saavad mitte-isiksused, inimesed, kel puudub kontakt oma minaga - nad kujunevad inimesteks ilma identiteedita.

Täiskasvanu eemalolek viib üldiselt ka selleni, et keegi perekonnas ei kehtesta piire. Lapsed saavad enda kätte võimu, mis neile ei kuulu ja mille kandmiseks puuduvad neil sisemised eeldused. Laps, kelle käes on võim, on turvatundeta laps. Laps, kelle käes on võim, halvustab täiskasvanuid, sest ta teab instinktiivselt, et täiskasvanud pole võtnud vastutust, mis oleks pidanud neile kuuluma. Halvustades täiskasvanuid, halvustavad nad ka iseennast. Neist saavad igavesed noored, kes ei tahagi saada täiskasvanuks. Sellised on täiskasvanud, kes oma lapsi kasvatada ei taha, sest meelsamini sooviksid nad ennast teostada ehk ise lapsed olla.

Lapsena kogetud armastuse puudus ilmutab end sageli ka häbitundena. Armastuse puudumine tekitab häbi. Häbi luurab armastuse vaeguse ümber ning võtab kohe võimust, kui armastus eemaldub. Häbi on armastuse vastand, see on isiksuse alandamine, kritiseerimine, pilkamine ja halvakspanu. Armastus seevastu hellitab isiksust ning toetab igati tema sündi. Armastus kaitseb isiksuse haavatavust püha vihaga. Seepärast on armastus alati kindel, võimeline vihaks ja hukkamõistuks. Kuid armastus ei mõista kunagi hukka mitte inimest, vaid tegu. Konstruktiivne viha on seetõttu armastav viha, isiksust kaitsev viha. Häbitunne seevastu muserdab isiksust, takistab teda ning püüab haiget teha. Häbi ei luba inimesel oma haavatavust välja näidata just seetõttu, et temas pole armastust. Oma haavatavuse näitamine eeldab kontakti armastusega. Inimene ei kasva isiksuseks, kui ta ei nõustu olema haavatav. Seepärast võib öelda, et vaid armastus sünnitab isiksuse.

Armastuse vajakajäämine võib end ilmutada ka niimoodi, kui esitatakse tingimusi. Sind armastatakse siis, kui... Siis armastus põgeneb, kuna teda pole võimalik ära teenida. Keegi ei suuda armastuse üle kontrolli saavutada püüdes teda väärida, sest armastus suundub aina selle poole, kes teda ei vääri. Armastus on alati halastus. Tihti ilmutab armastuse puudumine end peredes, kus kõik näib olevat eriti hästi. On majanduslik kindlustatus, hea ühiskondlik positsioon, koolitused, reisid ja muud hüved. Kuid probleem on selles, et kõik peab hea välja paistma. Välised asjad peidavad sisemise tühjuse ning mulje, mille inimesed jätavad, muutub tähtsamaks kui see, millised nad tõeliselt on. Väline kest korvab sisu. Niisuguses peres on armastuse vajakajäämist just seepärast raske ära tunda, et see on hoolikalt maskeeritud. Kõik on hästi, sest näeb hea välja. Väliskesta ehitamisse on ka erilise hoolega panustatud, sest sellises peres moodustubki tõelisus välisest kestast. Muud ei ole, kusjuures pereliikmed ei pruugi seda ise märgatagi.

Säärased mineviku kogemused armastuse puudumisest muutuvad osaks inimese sisemaailmast. Täiskasvanuna ilmutavad nad end armastuse puudumises iseenda ja ümbritseva vastu. Inimese sisemaailma hiilinud armastuse vajakajäämine takistab meid teistele lähenemast, sest teistele ei või ju loota. Oma tõelist sisemaailma ei paljastata kellelegi, sest ollakse sisimas veendunud, et nõrkuse näitamine viib haigetsaamiseni. Inimene peidab end teiste eest, et armastusest ilmajäämine talle enam haiget teha ei saaks. Tegelikult peidetakse end armastuse eest, keelates enesele võimaluse olla lähedane teiste inimestega. See sisimasse hiilinud armastuse vaegus tekitab nõnda olukorra, kus inimene klammerdub oma kaitsemehhanismide külge, nagu mõnuained, ohjeldamatu töömurdmine, kitsarinnaline usklikkus vms. Kõikide ühine tunnus on see, et inimene on iseenda ainuke pelgupaik ning tõelist lähedust ei saa tekkida mitte kellegagi. Et puudub sisemine turvatunne, mille annab armastatud olemise kogemus, ei suuda inimene taluda elu juurde kuuluvat välist ebakindlust, nii lõpetab ta aktiivse elamise ja hakkab selle asemel elu kontrolli all hoidma.

Sisemine turvatunne õpetab ohtlikult elama

Armastuse puudumine sünnitab alati hirmu. Hirm sünnib siis, kui inimene on üksinda, see tähendab ilma armastuse ja sügavama läheduseta. Inimene, kes ei tunne olevat teistega lähedase, elab igaveses ebakindluses. Just hirm tekitab vajaduse elu kontrolli all hoida ja võimetuse elada. Hirm tapab elu ja loovuse, sest hirmu küüsis olev inimene ei julge teha vigu. Eksimused paljastaksid ta nõrkuse ja et ta armastuse peale ei looda, ei suuda ta olla nõrk. Nõnda tapab sisemine ebakindlus loovuse.

Et armastus toob kaasa kindlustunde, sisemise turvatunde, suudab inimene elu ebakindlust taluda. Ta julgeb elada, kuigi elu iseenesest on ohte täis. Sisemiselt ebakindel inimene on sunnitud elu vältima, seda endast eemal hoidma, kuid end turvaliselt tundev inimene ei karda elada. Ta julgeb proovida uusi asju, ka neid, millega ta hätta jääb. Ta ei tarvitse kompenseerida sisemist turvatunde puudumist väliselt ülimalt enesekindla käitumisega. Sisemine turvatunne õpetab elama ohtlikult.

Ohtlik elu on loov, sest loovust ei saa olla ilma riskideta. Loovuse hind on alati haavatavus. Kui jäädakse igavesti tegutsema hästituntud kombel, ei sünni midagi uut, sest kardetakse muutusi. Ülemäärane kindlusvajadus tapab loovuse. Ülemäärane turvavajadus tapab tegelikult kogu elu enese. Nagu alguses nägime, on edasiliikumine, muutumine ja vanast loobumine elu kesksed teemad, niivõrd kesksed, et elu eemaldub näitelavalt üldse, kui edasiliikumisest loobutakse.

Allikas: Tommy Hellsten "Saad kõik, millest loobud", kirjastus Pilgrim

Loe lisaks: Lapsepõlves kogetud hingehaavad mõjutavad meie suhteid täiskasvanueas

Kõik saab alguse lapsepõlvest

Karmalised suhted - hingeliselt valusad, kuid vajalikud kogemused

Alaväärsuse küüsis | Kas tunned, et sa ei ole piisavalt hea?

Teadjanaine Mai-Agathe Väljataga: elus on kõige tähtsam tunda end õnnelikuna

KOMMENTEERI!