Kuidas suuta oma teel kohatud õpetajaid mõista ja tänada

 (1)
Kuidas suuta oma teel kohatud õpetajaid mõista ja tänada
Foto: depositphotos.com

Mitmed meie elu muutvad kohtumised on jätnud meie sisse oma valujälje. Need õppetunnid olid kahe maailma kokkupõrke kohad, mis muutsid energiate hulka, vähemaks võttes peatasid meie hoogu, juurde andes lükkasid meid liikvele ja selle protsessi käigus tundsime end mõjutatuna nii, et täna mäletame seda hetke negatiivse tundega. Raske on tunnustada ja mõelda tänulikkusega inimese peale, kes tegi meile haiget. Keeruline on mõista, et teine inimene on olnud meile õpetaja ja tema ülesandeks oli meile vaid teed näidata. Miks me ei taha tunnistada, et teised inimesed on olnud meile olulised õpetajad, kelle toeta ei oleks me jõudnud siia, kus oleme? Miks on neid keeruline tänada, kuigi nad on oma osa meie teekonnale andnud?

Ausalt öeldes ja tõtt tunnistades teame neid hetki, kus meie teerada muutis suunda või läksime liikvele, kui teise inimese poolt tehtud tõuge muutis meie elu. Alati ei olnud meie reaktsioon ja tunded positiivsed, kuid enda sees me teame, et just see koht oli oluline, just selle inimese toetusel tehtud samm viis meid arengus edasi.

Õpetaja aeg ja koht olid küll minevikus, kuid meie kanname mossitades seda olevikus kaasas, kuigi ammu oleks aeg sel minna lasta, sest meie ühine hetk on möödas ning täna siin ja praegu oskame ilma nende toe ja tõuketa edasi minna. Me ei ole valmis õpetajast tänamisega lahti laskma, kui meid hoiab kinni selle hetke emotsioon. Meis räägib alles viha, valu või solvumine, sest meiega toimus midagi, mida me ise teadlikult ei küsinud või siiski küsides, ei soovinud sellist vastust saada. "Miks ta tegi mulle niimoodi?" "Miks ma läbi valu ja kriisi pidin edasi minema?" "Miks ta mind ei hoidnud ega armastanud?"

Seotud lood:

Emotsioonis olles vaatame kohtumise hetke, mitte seda, kus me enne olime või kuhu selle tulemusel jõudsime. Laiem vaade aitab mõista ja jõuda tänamiseni, sest kogu loo pealt on abi nähtav ja tulemus tuvastatav. Raske on tunnustada, kui tõuke tulemus tuli läbi meie valu, mille tekitas meie endi reaktsioon õpetaja, mis tahes moel tehtud sammule. Keeruline on näha armastust valus, abi pisarates ja toetust meie turvalise kookoni lõhkumises. Mõistmine tuleb siis, kui saame aru, et need lahendused olid just meie jaoks õiged, sest vaid nii suutsime liikvele minna. Need olid tõuked, mis sundisid meid kõndima edasi, otsima lahendusi ja leidma vastuseid oma küsimustele.

Mitte üks õpetaja, kellega jagatud hetk tegi meile haiget, ei jäänud ise valust ilma, sest ka tema maailm sai kokkupõrke tagajärjel kannatada ning tema ise, selle tulemusel, oma mugavustsoonist välja lennutatud. Meie nägime ja tundsime ainult iseendi valu ning pisaraid, teise kingadesse me ei astunud.

Vahest ei suuda me endale tunnistada, et mõnikord olemegi nõrgad ja vajame õpetaja abi, sest ei ole nii tugevad, ei oska ega suuda ise selliste tulemusteni jõuda. Võib olla soovime ikka veel hoida teise inimese käest kinni, soovides, et aita meid, sest me ise ei ole veel valmis kõndima. Ja nii me lähemegi tagasi, küsimuse ja abisooviga, kuid meid saadetakse uuesti teele, ise otsima, ei lahendata ega tehta meie eest ära, ja siis me oleme vihased või solvunud. Kuidas me ilma õpetaja sellise käitumiseta, oleksime õppinud endaga "palli mängima", kui laseme teistel end põrgatada. Me jääksimegi nurka seisma ja ootaksime kedagi, kes tuleks ja liigutaks meid. Selle asemel kasvatasime jalad ja õppisime veeremise asemel kõndima, ise oma samme valides astuma.

Enne õpetaja tõuget me ei teadnud, mis meis peidus on, kuhu oleme võimelised jõudma või mida saavutama. Õpetaja tõuke abil tehtud samm muutis meie elu, andis meile uue vaatenurga. Me saime teadlikuks kohast, kus olime olnud. Võisime küll soovida vanasse tagasi astuda, kuid seda võimalust meile ei antud, sest olles juba muutunud seisundis ei olnud vana enam olemas.

Loe veel

Kuidas leida endas jõudu naerda selle üle, mida iganes on tulnud "juhusel", mida olemas ei ole, väljamõelda, et sundida meid liikvele minema. Noorusaja äratuskellade ja külma veega tehtud trikid on lapsemäng nende kõrval. Tegelikult on ju naljakas see naer läbi pisarate, vaadates, kui kangelt olime jäänud vanasse seisma nii, et oli valus kui tuli uuesti liikvele minna. Võime ju vaielda, et kuidas teine inimene meid õpetas, kuid tema jäetud jälg on tõestus, et ta puudutas meid, sest meil on tulnud seda teemat endas lahendada, me muutusime, mõtlesime, liikusime - me astusime lihtsast olemisest välja. Iga teel kohatud õpetaja andis meile kingituse, mille võtsime vastu, sellest sai meie osa, mida täna kasutame oma oskusena iseenda teekonna jätkamiseks.

Kuidas siis vaadata minevikule ja iseendale otsa ning suuta öelda: „Mina tänan Sind, Õpetaja!"

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com.ee

Loe lisaks: Numeroloogia: millist karma õppetundi näitab sinu nimenumber?

Lahkuminek kui õppetund ja võimalus uueks alguseks

Kuidas vältida konflikte: head nipid tülikate inimestega toime tulemiseks

KOMMENTEERI!