Ilmajäänuna valdab meid pettumus, sest lootus omada valitut, tekitas meis tunde, et me juba omame midagi. Meis tõstab pead häbi, sest tundub, et kõik teised nägid ning nüüd teavad, et me jäime ilma. Meis tekib viha, sest see, mida me ei saanud oleks meilt nagu ära võetud. Seejärel lohutame iseennast kibestunult ja üleolevalt "ma tegelikult ei tahtnudki seda" või "see ei olnudki seda väärt". Kui neid "kaotusi" on järjest mitu, kasvab meis väärtusetuse tunne "mina jäin ju ilma, sest keegi teine sai selle endale. Ju on tema parem kui mina".

Tegelikult võisime valida valiku, mis ei olegi meie. See on võimalus eksida ja uuesti valida, sest kõik ei saagi olla meie, sest nii me ainult võtaks, mida tahame. Tegelikult võisime valida ka silmade, uhkuse või välise tunnustuse nimel, aga mitte südamega.

Täna jäime ilma sellest ja tollest, et saaksime valida hoopis selle, mis edasi viib. Selle, mida me ei oleks esimese, teise ega võib olla ka kolmandana ise valinud. See on kõik selleks, et me otsiksime edasi ja teeksime muudatusi iseendas, mis loovad muutusi ümbritsevas. Selleks, et me usaldaks iseenda südant kuulata.

Autor: Marianne Umborg

Allikas: Marianneannemariblogi.blogspot.com.ee

KOMMENTEERI!