Kas sina julged olla siin ja praegu õnnelik?

 (1)

Kas sina julged olla siin ja praegu õnnelik?
Kas julged olla õnnelik?depositphotos.com

Kas sa tead, mida tähendab olla õnnelik? Oled sa seda, siiralt? Või näib pahatihti, et elu põhi­eesmärk on veel saavutamata, tähtsad sammud astumata ning praegune pole midagi väärt?

"Omal ajal oskasin elu ikka jube keeruliseks elada," tunnistab endine müügijuht, praegu vabakutseline käsitööline ja ühe lapse ema Inge (47). "Rõõmu kui sellist ei meenugi. Oli pidev rahulolematus. Rahulolematus iseenda, teiste, ümbritsevate oludega, ühesõnaga: kogu eluga."

Kui midagi läkski hästi, jäi see muu varju. "Ikka oli tunne, et oleks võinud minna paremini. Ja see ei sõltunud minust - kõiges oli süüdi elu, mis oli nii ebaõiglane, ning teised, kes ei osanud mind ja mu pingutusi hinnata. Tähtis oli leida süüdlane. Viimane, mõistagi, polnud kunagi mina ise. Oma vigade või eksimuste tunnistamist ei oleks mu madal enesehinnang lihtsalt välja kannatanud."

Kontrollifriigi sünd

Nii sai Ingest ajapikku kontrollifriik. Mida täpsemaid ja detailsemaid plaane ta koostas, seda väiksem oli tõenäosus ebaõnnestuda. "Mida üksikasjalikumalt olid mehele ja lapsele ülesanded ette kirjutatud, seda lihtsam oli nende tegevust kontrollida ning seda väiksem oli võimalus, et nende "omalooming", soovid ja vajadused võiksid mu plaanide teostamist segama hakata."

Ent kuna kogu maailma tegutsemist ei suutnud siiski isegi Inge kontrollida, läks tihti miskit ikka viltu. "See sundis mind veel täpsemaid plaane tegema. Mõtlesin läbi kõik variandid, kus asi võiks kontrolli alt väljuda. Iga väikseimgi ootamatus võis aga rikkuda kogu mu hästi planeeritud päeva. Näiteks õueminekuks puhtalt riidesse pandud laps, kellele vahetult enne uk­sest väljumist meenus, et ta polnud hambaid pesnud, ja kes seda viga likvideerides end kõrvadest põlvini hambapastaga kokku mäkerdas."

Seotud lood:

Nii lisandus järjest kontrollitavaid asju. Laviin kasvas, kuni enam polnud võimalik kõike kontrollimist vajavat meeles pidada. Mis tingis olukorra, et reeglid pidevalt muutusid. "Kord oli range nagu Viiburi sõjakoolis, ainult et iga päev isesugune. Ainus seadus, mis seisis aastaid muutumatult, kõlas nii: "§ 1. Ingel on alati õigus. § 2. Kui Ingel ei ole õigus, vaata § 1."

Võim ja lõiv

Loe veel

Enda meelest oli Inge raudne naine. "Sain kõige ja kõigiga ise hakkama. Ei palunud kunagi abi ega toetust. Omandasin manipuleerimises kõrgema pilotaaži ning olin uhke oma kangekaelsuse üle," meenutab Inge. "Mulle sobisid hästi põhimõtted, nagu "murdu, aga ära paindu" ja "kellele ei meeldi, läheb ära".

Nii läksingi ära nende juurest, kes manipulatsioonidele ei allunud ja keda ma oma tahtmist tegema panna ei suutnud. Minu juurest jälle lahkusid need, kes vaimset terrorit välja ei kannatanud. See kinnitas mu usku, et kedagi ei tohi usaldada, kõike peab ise tegema ja kõigega ise toime tulema. Olin veendunud: kui elu kord jala taha paneb ja mu valusalt ninali lennutab, tõusen nagu fööniks tuhast ja lähen kõige kiuste ikka edasi, võiduka lõpu poole. Milline see võidukas lõpp olema pidanuks, ei oska ma praegu enam öelda... Või kas ma seda tollal teadsingi?"

Paraku kujunes pidevast rahulolematusest masendus ja masendusest depressioon. Ühel hetkel oli Inge tõesti ninali ega tahtnudki enam tõusta. Auku vajumisele aitasid kaasa tervisehädad ja lapse jõudmine teismeikka. "On täiesti normaalne, et murdeeas hakkab laps piire kompama, oma mina avastama ja maksma panema - ent seda kõike võtsin ma väga isiklikult kui rünnakut oma autoriteedi vastu."

Lõpliku läbipõlemise põhjustas aga ikkagi see, et naine ei osanud ega tahtnudki märgata asju, mis õnnestusid. Kirja läksid ikka vaid ebaõnnestumised.

"Olen tõeliselt tänulik sõpradele, kes mind tol eluperioodil aitasid," nendib ta. "Üks püüdis mind kõrvu­pidi porist nii paljugi kergitada, et nina välja ulatuks ja hingata saaks, teine näidata võimalusi, kuidas uutmoodi edasi minna jne. Nad ilmutasid mu aitamisel tohutut kannatlikkust, sest ega ma oma põhimõtetest võitluseta loobunud!"

Uus algus

Õnneks langes Inge kriis 1990ndate keskpaika, mil maailm avardus. Ka eesti keeles hakkasid ilmuma enese­abi- ja psühholoogiaalased kirjutised ning järjest tekkis ringkondi, kus neil teemadel arutati. Ingegi ligi sattus inimesi, kelle ellusuhtumine oli hoopis teistsugune. "Kõik see hakkas tekitama mõrasid mu kivinenud maailmapilti," räägib naine uuest algusest.

Silmi avav hetk saabus aga koolitusel, kus paluti kirja panna 20 tegevust, mis muudavad sind õnnelikuks või tekitavad hea tunde.

"Algul tundus mulle nimekirja koostamine võimatu. Ikka kerkisid esile tingimused, mis peaksid olema täidetud, et saaksin teha seda, mis mind õnnelikuks muudab. Kuni ühel hetkel taipasin, et kuigi olen kindlasti väga õnnelik päeval, mil mul õnnestub reisida Lõuna-Ameerikasse ja ronida Machu Picchu varemetes, olen täpselt sama õnnelik, istudes palaval suvepäeval meie oma mere kaldal kivi otsas, tundes soolast tuult ja kuumade kadakate lõhna, kuulates mere laksumist ja joonistades varbaga märjale liivale naljakaid nägusid. Oleks ju mõttetu oodata õnnelik olekuga nii kaua, kuni materiaalne olukord võimaldab mul reisida Peruusse. Või olla selle pärast järjekindlalt õnnetu."

Lõpuks sai ta nimekirja rohkem kui 20 asja ja ainuüksi selle meenutamine paneb ta rahulolevalt naeratama. "See õpetas märkama igapäevaseid pisiasju, mis hea tunde tekitavad. Ka Peruusse lähen ma ühel päeval, ja Uus-Meremaale ja Siberisse.... Aga ma ei kavatse selle nimel 24/7 tööd rügada, nii et pole aega ega jaksu pokaali veini taga sõpradega maailma asju arutada või rannas jalutada."

Õnnelik tingimusteta

Täielik väljatulek "august" võttis kokku siiski kümmekond aastat. "Palju aitas mind just huvi psühholoogia vastu," kinnitab Inge. "Lugesin järjest kirjandust ja igast raamatust leidsin midagi, mis pani analüüsima. Mida rohkem nägin oma käitumise põhjuseid ja tagamaid, seda lihtsam oli oma mõtteviisi muuta."

Täna tunnistab ta rõõmsalt: "Olen just selline, nagu olen, ja elan just sellist elu, nagu tahan. Olen õppinud arvestama oma vajadustega ja hoolitsema nende eest (ilma teiste varvastel trampimata). Samuti usaldama inimesi enda ümber. Muide, nad saavad suure­päraselt kõigega hakkama, ilma et mina peaksin ütlema, mida, millal ja kuidas teha!"

Naine on õppinud ka küsima nõu ja abi, kui enda tarkusest väheks jääb. "Lepin sellega, mida ma muuta ei saa, julgen muuta seda, mida ma muuta saan, ning iga päevaga kogun juurde tarkust nende vahel vahet teha. Elan päev korraga. Olen mõistnud, et õnn ei taba meid ühel päeval nagu lumelaviin, vaid koosneb paljudest pisikestest hetkedest," jagab Inge leitud õnneretsepti. "Unistan, mitte ei tee plaane tulevikuks. Mõtlen positiivselt. Kui miski ei lähe nii, nagu mina planeerisin, võtan kujunenud olukorrast parima. Olen õnnelik just siin ja praegu."

Inge möönab, et "siin ja praegu" eluõpetustel on juures kahtlane kõla, nagu sobiksid need kokku vaid ullikeste ja lillelastega. "Inimesed, kes tahavad midagi saavutada, peavadki ju 24/7 palehigis pingutama ja rassima, nii et ninast veri väljas," kirjeldab ta praegusaja tendentse ja jätkab analüüsi.

"Oma osa on selles mõtteviisis kindlasti nii kasvatusel, ajalool kui ka ühiskonna hoiakutel. Minu oskamatus elada tänases päevas sai alguse lapsepõlvest. Kõik põnevad ja head asjad olid lubatud siis, kui ükskord kooli lähed, suureks saad või ise raha teenima hakkad. Siis ju ootadki pikisilmi päeva, mil keegi sind enam kamandada ei saa. Ihaldad aega, kui ise võid otsustada, mida, millal ja kui palju teed.

Ma ei mäleta, et keegi oleks ärgitanud mind lapsena tundma rõõmu tänasest päevast. Sellest, et oled just nii väike, et mahtuda kivi taha peitu või ronida puu otsa. Kes seda olekski saanud öelda? Teisedki ju ootasid müstilist päeva tulevikus, mil on täidetud kõik tingimused, et lõpuks olla õnnelik."

Õnnetunne on harjutatav

Miks meil on nii raske olla õnnelik? Ja mis aitaks muuta mõttebarjääre?
Kaire Valgeväli, geštaltterapeut

Üks viis hetkest ja iseenda eest põgeneda on teha oma õnnelikkuse eest vastutavaks keegi teine. Oma probleemidele on väga ebamugav otsa vaadata. Sageli ei osata neid isegi teadvustada. Kogedes sisemist rahutust, hakkame otsima väliseid põhjuseid. Projitseerime oma probleemid inimestele või olukordadele meie ümber: "Kui vaid tema käituks paremini, siis..." Leidnud patuoina, hakkab pisut kergem, aga mitte kauaks.

Tegelikult võiks lasta sel rahulolematusel natuke olla. Kannatada siin ja praegu ebamugavus välja. Kui lubada endale veidi teadvustamist, ilmneb sageli, mis on ärevuse tõeline ja isiklik põhjus, ning tuleb ka idee, milline võiks olla lahendus.

Teine viis praegusest hetkest eemalduda on mitte märgata, kui asjad on hästi. Siis elatakse minevikus. Elu on hea, aga mälestustes tegeldakse aegadega, mil juhtus midagi halba: keegi pettis, hülgas... Inimene muutub kahtlustavaks ning näeb eelkõige seda, mis kinnitab pigem tema negatiivset ootust (et halb juhtub jälle). See on suur probleem, kuna võibki negatiivse asjade käigu "esile manada".

Võimetus rõõmustada selle üle, mis parajasti käes, tuleneb minu arvates lahendamata valudest. Kogedes midagi ebameeldivat, kapseldame selle enda sisse ega taha või ei oskagi enam otsida, kust haigetsaamine algas. Aga kapseldunud kogemus mõjutab samuti - isegi tugevamalt kui teadvustatu, sest me ei näe tema toimimise viise ega saa neid seetõttu kontrollida.

Ka leidub ühiskonnas palju pseudoväärtusi, ent nende lõksu satuvad peamiselt ebateadlikud inimesed, kes ei tea oma tegelikke vajadusi. Teadlik suudab enda jaoks tõelised väärtused kiiresti välja valida.

Samuti mõjutab ajalugu. Mõned aastad tagasi käis teraapiarühmades palju neid, kes ei julgenud end avada ja rääkida, mida tõeliselt mõtlevad - hoiakute tasandil seisis see kategoorias "ohtlik, vale ja ebasobiv". Tänaste noorte hulgas kohtab sellist asja vähe.

Kuidas leppida olevikuga? Suures osas kõlaks küsimus: kuidas leppida oma kurbuse ja ängiga? Meis istub kurbus eksistentsiaalse üksinduse, asjade ja inimeste kaduvuse, ebaõigluse ning valikutest tuleneva leina ja kaotuse pärast. Need kõik on elu faktid, mida muuta ei saa. On lapsik mõelda, et kogu aeg võiks minna hästi, olla õnnelik. Negatiivsed tunded on elu väga vajalik osa. Võime neid endas taluda kasvatab hinge suuremaks, tekitab empaatiat ja võimendab loovust.

Küll tuleks teha lõpparve minevikus sobramisega, saada üle kibestumisest, enesehaletsusest ja oma "ohvriloo" lõputust rääkimisest. See eeldab aga tahtmist midagi muuta. Ja teadvustamist, et oma aktsepteerimisvõime kasvatamine on raske töö. Kui otsus tehtud, võiks otsida abi. Näiteks rääkida mõne terapeudiga, kes valdab eksistentsiaalseid psühho­teraapiaid.

Praeguses hetkes elamise oskuse suurimad vaenlased on mõtlemisse kinnistumine, liigne analüüsimine ja intellektualiseerimine. Siin ja praegu olemiseks tuleb oma mõtted välja lülitada ja lihtsalt hingata. See on harjutamise asi ja paraneb praktikaga. On võimalik saavutada väga pikki hetki, mil peas valitseb täielik tühjus. Neis hetkedes võivad juhtuma hakata imed.

Kui siin ja praegu olemist takistab liigne keskendumine probleemidele, on veel üks hea meetod mured enda seest vabastada. Kirjutage kõik probleemid ja mõtted üles ning lugege kirjutatu hiljem läbi. Kui lugemine ei anna inspiratsiooni, võib proovida kirjutada tekst ümber võtmes, nagu oleksid need valukohad juba lahenenud.

Kirjutage minevikuvormis! Märkige üles lauseid seisundi kohta, mida tahate saavutada, pange kirja n-ö positiivne stsenaarium. Mõni aeg hiljem teksti uuesti lugedes võite avastada, et paljus läkski nõnda, nagu kirja sai.

Autor: Krista Dudarenko-Link

Allikas: Perejakodu.ee

KOMMENTEERI!