Kas nuti-depressioon? Miks me enam korraga õnnelikud ei ole?



Kas nuti-depressioon? Miks me enam korraga õnnelikud ei ole?
Foto: depositphotos.com

Oled ju tundnud, kuidas elu koguaeg justkui kiireneks. Ja kohustusi tänu kiirenenud energiale tuleks pidevalt juurde ja sa justkui oodamatult ei märkagi, et tormad jälle nagu orav rattas. Ja nii kiire on koguaeg. Ja jälle peab minema? Tsekkad ruttu oma telefoni ja üritad kiirelt arvutist veel mõned meilid saata. Aju töötab nagu kellavärk. Ei jõua isegi põhjalikult kallistada oma lapsi ja lähedasi kui juba hüüad "tsau" ja tormad uksest välja ilma hingetõmbeta rahule. Ja juba jooksedki edasi. Aga kuhu? Tormama millegi järele? Aga mille? Ja kellele? Aeg olla rahus, läheduses ja lõõgastumises on nii üürike, et selle hetkega oma närvi puhata on pea võimatu, sest miski taas ajab jalule, et ennast viimseni kurnatuks rabeleda. Ja seda pidevalt juba olemasoleva kurnatuse arvelt tehes. Aga tegelikult on sinu vajadused hoopis teistsugused. Ja tegelikult sa ei tahaks sugugi tormata kaasa selle tormlemisega, mis tegelikult ei too suuremat täitumust, vaid loob hoopis suuremat sisemist tühjust.

Mis meiega on juhtunud? Kas me ei vajagi enam füüsilist lähedust ja õrnust?

Juhtusin üle pika aja vaatama televiisorit, kust nägin üht suurettevõtte reklaami, kus pereisa ei saagi pühapidusid oma perekonnaga veeta, sest tema tööauto keset lumetormi üles ütleb. Selle asemel on ta kingituseks saanud iPadi, mille läbi ta oma perekonnaga üleriigilises kõiki-ühendavas levialas ühendust saab ning kõik on rõõmsad, nii kurnatud ja vihast leemendav närviline pereisa kui ka teisel pool ekraanipilti olev "meil on kõik hästi" - perekond, kelle isa tegelikult pühade õhtul peab tööd rabelema, et pühadekalkun laual oleks. See tore klipikene oleks pidanud mind tegelikult ülendama ja tekitama minus tunde, et ma tahan ka tahvelarvutit! Kuid olin täiesti ootamatult pisarateni kurb, kui sain aru, mis reaalsus see on - aina suurem eraldatus ja veelgi suurem lõhestatus meie niigi lõhki rabelenud inimeste eludes, mida me eales kogenud oleme. Ja seda veel näidatakse meile, kui tore see on, sest iPad asendab seda lähedust ja koosolemust. Ja see eraldatus on lausa nii suur, et isegi enam ka nendel üksikutel riigipühadel ei saa enam perekonnad koos olla ja massigrupile promotakse perekonna läheduse asemel kasutama iPadi. Aga see pole mitte kõige alus, vaid üsnagi viimne tõuge sellele, mis inspireeris mind kirjutama eraldatusest ja kurbusest meie ühiskonnas.

Seotud lood:

See kõik teeb kurvaks! Ja paneb mõtlema lõhestatusele meie peredes ja terves ühiskonnas

Loe veel

Aga kuidas see elu saab terveks tehtud? Missuguses arengus saab olla meie aju ja energia, kui meid aina rohkem ja enam eraldatakse massihüpnoosi abil oma ellujäämiseks vajalikust normaalsest ja tavapärasest lähedusest? Kas see ühiskond, mida meile näidati, kus rohkem edu, raha, asju peaks tegema meid õnnelikuks, aga tegelikkukses ei toogi meile suuremat südameõnne, kus õnnetunne asendatakse hoopis elektroonilis-mehhaaniliste kogemuste näol, mis peaksid meie ajus ergutama heaolu-õnnelikolemis-hormoone? Ja tegelikult lõppkokkuvõttes seisame silmitsi aina suurema sisemise tühjusega. See paneb kõik mõtlema. Sa loed praegu seda artiklit ja sa ju tead, et seda kirjutan mina, täiesti tavaline soe ja armastav inimene. Aga sa näed ainult seda mustvalget kribu-krabu ja selle teksti lugemine paneb sind kaasa mõtlema, sa tunned, et äkki isegi saad sellest lohutatud ja sa tegelikult saad siit isegi ehk mõtlemisainet, äärmisel juhul vajutad hoopis teisele artiklile, sest huvi korraga kadus ja su aju tahtis juba uut seratoniinikogust saada mõnest põnevamast kirjatükist või internetiepisoodist.

Me oleme füüsilislelt ja emotsionaalselt võõrandunud ja meie lähedust asendavad masinad

Kas kogu kiirustamise maailm ongi meid viimas arengus sellesse kohta, kus suurem ja parem eleketroonika asendab lähedust? Inimlikku vajadust olla emotsionaalselt ja füüsiliselt seotud? Meie lapsed, kes ema ja isa tähelepanu asemel veedavad aega helendavate ekraanide taga, teadmata, mida see omakorda nende ajudega põhjustab. Ja siis me imestame, miks meie normaalsed - naturaalsed vajadused läheduse järgi on muutunud masinlikuks, pealiskaudseks, kiireks - nagu robotiseerumise tähe all ei süvene me ühessegi lähedussuhtesse, laseme kõigel tulla ja minna ja ei kurvasta selle üle, kui keegi meie elust kaob, sest saame netist "tõmmata" endale uue? Klikk, klikk, klikk ja see tegelikult ei tee meid õnnelikumaks.

Ma ei ole tagurlik, vaid reaalne

Sul on veel olemas füüsiline keha ja selle füüsilise keha ellujäämise üks eeldusi on toimiv lähedussuhe. Olgu selleks sinu kaaslane või laps. Emotsionaalne seotus on see, mis hoiab meid elus ja õnnelikuna ja seda näitavad ka teaduslikud uuringud. Üksindus võib meie elus olla ajutine vajadus, kuid fakt on juba kasvõi see, et füüsilise läheduse puudus võib tekitada lausa meeleoluhäireid ja beebid füüsilist lähedust mitte saades võivad lausa surra. iPad ja helendus ekraanilt ei asenda füüsilist lähedust. See ei asenda kunagi mõnusat koosviibimist perega, kaaslasega, lastega, sõbrannadega ega lähedastega. Kogukond on see, mis meid elus hoiab ja nii see on läbi aegade olnud. Ma ei muretsegi nii palju täiskasvanute kui laste pärast. Lapsed, kes tegelikult peaksid ühel hetkel läbi selle depressiiv-ärevusliku tehnilis-eraldatusest ajastust kasvama täisväärtuslikeks iseseisvateks toimivateks tegelasteks, kes meie tulevikku looma ja hoidma hakkavad. Aga see on täna vaid minu tunne minu sees ja see võib-olla haakub või seletab ka sinu nägemust.

Ei saa muretseda terve maailma pärast

Vaid tegelikult saan endale peeglisse vaadata ja küsida endalt, mida mina olen selleks täna ära teinud, et vältida suuremat eraldatust ja läheduse puudust? Hetkel näiteks ma lõpetan selle teksti kirjutamise ja panen oma helendava õuna-arvuti kinni ja lähen lapsega loodusesse ja peale seda joogasse. Ja õhtul plaanime teha maitsva õhtusöögi, mida koos sööme. Ilma igasuguste tehniliste vidinateta, nii nagu vanasti, küünlavalgel ja mõnusas soojas kodus heade toiduaroomide keskel. Ehk külastame ka oma sugulasi, et küsida, kuidas neil läheb, ja et ka lapsed saaksid omavahel mängida. Ja õigel ajal magama minna, et hommikul kenasti kooli sättida. Ja mitte tormata ega kiirustada, sest aigu om nagu Lõuna-Eestis öeldakse. Ja loodan, et kui sina seda artiklit loed, võtad ka hetkeks selle aja ja teed midagi ilma eraldatuseta ja astud ise mõned sammud, et eraldatuse müür inimeste ja oma lähedaste vahel purustada. Ärge olge koos telekavalgel, aga küünla- või kaminavalgel. Tunnustada koos- ja üksolemist ja mõista toetuse ja koosolemise tõelist väärtust.

Loe lisaks: Teadlased kinnitavad: mida rohkem sa oma lapsi kallistad, seda paremini nad arenevad

Ajuteadlase Jaan Aru viis soovitust nutinarkomaaniast vabanemiseks

Digitaalne heroiin - kas me tajume ohtu, millesse oma lapsed paneme?

Lähedusest paarisuhetes. Eneseaustuse deklaratsioon

KOMMENTEERI!