Inspireeriv lugu: vigastatud keha ei tähenda murtud hinge


Inspireeriv lugu: vigastatud keha ei tähenda murtud hinge
Foto: depositphotos.com

Austraalia murdmaasuusataja Janine Shepherd oli olnud terve elu edukas sportlane. Suusatamine oli tema hobi, kirg ja unistus ning ta ei osanud mõeldagi, et võiks teha ka midagi muud. Kuni ühe saatusliku päevani, mil ta sattus Sydney lähedal mägedes treeningsõidul raskesse avariisse, saades ulatuslikke vigastusi, sealhulgas ka kaelalülide ja selgroo murde ning eluohtlikke sisemisi vigastusi, kaotades õnnetuses viis liitrit verd. Emotsionaalses videos räägib see imeliselt vapper naine sellest, kuidas ta leidis endas jõudu liikuda uue unistuse poole ja see teoks teha, vahendab Telegram.ee.

Üliraskes seisundis haiglasse viidud Janine oli kümme päeva koomas. Teadvusele tulles mäletas ta, et oli hõljunud oma keha ja hinge vahel, kaaludes, kas naasta oma kehasse või mitte. Alguses ei tahtnud ta nii raskelt viga saanud keha sisse tagasi minna, aga kui ta ümber otsustas, peatus sisemine verejooks. Tulles elu ja surma vahelisest võitlusest välja võitjana, selgus, et ta on vöökohast allapoole halvatud ja sportlasekarjääriga tuleb igaveseks hüvasti jätta.

Pärast pikka ja keerulist operatsiooni, mille käigus Janine'i selgrookanalist nokiti välja niipalju purunenud luid kui võimalik, avastas naine, et tunneb ühte varvast ning rõõmustas, et võib-olla õnnestub tal siiski olümpiale minna. Paraku oli operatsioon olnud küll edukas, aga kesknärvisüsteemi vigastus oli jääv. Arstid andsid talle lootust, et ta võib tagasi saada 10-20% kehatunnetusest, aga omal jalal kõndima ei hakka ta paraku enam iial. Naisele, kes oli kogu oma elu spordiga tegelenud, oli see väga ränk hoop, sest järsku oli ta elu eesmärk haihtunud ja kõik unistused purunenud. Kuidas edasi elada, kui sa ei saa enam teha seda, millest oled kogu elu unistanud ja mille poole püüelnud?

Seotud lood:

Janine paigutati palatisse, kus oli veel viis halvatud inimest, kes ei näinud voodis lebades üksteist, aga naise sõnul viis see siira sõpruseni, mis ühendas hingesid. Tema kõrvalvoodis lebas autoõnnetuses vigastada saanud neiu nimega Maria, kes oli kaelast allapoole halvatud. Alguses ei saanud ta isegi rääkida, aga ometi suutis Maria naeratada ega kurtnud oma saatuse üle. Nad kõik olid üksteisele toeks.

Janine pääses kuue kuu pärast koju, ent jäädes ilma saatusekaaslaste mõistva toeta, tabas teda masendus. Kui haiglas oli ta saanud jagada oma rõõme ja muresid teistega, kes olid samas olukorras, siis kodus oli ta üksinda oma tunnetega ja tal polnud kellelegi rääkida, mis tunne on elada nii katkises kehas. Teda piinasid mõtted minevikust ja ta igatses endise normaalse elu järele, suutmata leppida sellega, et temalt võeti ootamatult ära kõik, mis tal oli. Ta küsis pidevalt endalt: miks mina?

Ent viimaks õppis ta oma olukorraga leppima, mõistes, et see, mida ta kogeb, pole mitte vaid tema elu, vaid Elu ise. See pole vaid tema valu, vaid kõigi valu. "Miks mina?" asendus küsimusega "Miks mitte mina?" ja Janine avastas, et kõige sügavamalt põhjast on kõige parem alustada üles ronimist. Kui varem oli ta oma kehasse suhtunud kui masinasse ja identifitseerinud ennast lihtsalt sportlasena, siis nüüd oli tal võimalus oma elu uuesti üles ehitada. Ebakindluses peitus vabadustunne, sest talle polnud enam kindel tee ette laotatud, vaid tal oli vabadus uurida elu piirituid võimalusi.

Tema võimalus tuli üsna ootamatult: ühel päeval nägi Janine taevas lennukit ning mõtles, et kui ta ei saa kõndida, siis ta lendab. Ta teatas oma emale, et tahab hakata lenduriks ning kohe lepiti lennukoolis kokku prooviaeg. Janine läks sinna kohale ratastoolis ja kipsi mähituna ning kuigi ta polnud kõige tavalisem piloodiks õppija, anti talle siiski võimalus.

Kui Janine koos oma instruktoriga proovilendu tegi, tundis ta uskumatut vabadustunnet samal hetkel, kui lennuk õhku hakkas tõusma. Kui instruktor juhtimise Janine'i kätte andis, paludes tal mägedeni lennata, tundis Janine ära sellesama, kust ta lugu oli alguse saanud ning teadis tol hetkel kindlalt, et tahab saada piloodiks.

Loe veel

Janine oli leidnud uue unistuse, mis andis talle jaksu edasi elada ja iga päev kõndimist harjutada. Alguses sai ta vaevaliselt kõndida kahe inimese abiga, seejärel ühe, siis vaid mööbli abil ning lõpuks seintest kinni hoides. Talle tuli teha veel mitu keerulist operatsiooni, need olid edukad ja arstlik komisjon andis talle loa lennata. Kuigi paljud inimesed ei olnud uskunud, et see võimalik on, hoidis unistus Janine'i alla vandumast. Ta sai erapiloodi load ja hiljem ka instruktori omad. Kõigest 18 kuud pärast haiglast lahkumist õpetas ta juba ise inimesi lendama. Söakas naine ei piirdunud aga sellega, vaid läks õppima ka aerobaatikat, omandades ka treeneri kutseõigused.

Vaata videot Janine Shepherdi inspireerivast esinemisest:

Allikas: Telegram.ee

Loe lisaks: Inspireeriv lugu: tervislik toitumine aitas paraneda multiskleroosist

10 inspireerivat tsitaati julguse kohta

Päevad täis inspiratsiooni

Üheksa surmaeelset kahetsust, mille osas saad juba täna midagi ära teha

KOMMENTEERI!