End ära kaotanud

Kui oled ärgas, oled vaimult erk, mitte loid ja tundetu, su meel on vilgas, pilk selge ja keha kerge. Sa oled kohal iseendas, oled üdini elus. Aga vaata inimesi tänaval või töökohal - mis sa arvad, kui ärksalt on nad kohal selles, mida parasjagu teevad? Chicago ülikooli professor Mihaly Csikszentmihalyi viis läbi tähelepanuväärse uurimuse. Mitme aasta jooksul katkestas ta sadade oma tavapäraste tegevustega ametis olevate inimeste päevakava. Ta küsis neilt, mida nad katkestamise hetkel parasjagu tegid, millele sel ajal mõtlesid ja kuidas end tundsid. Uuring näitas, et kui inimese tähelepanu ei ole keskendatud ja ta mõte uitab omapäi, keerlevad peas valdavalt sünged mõtted. Ja nii see vaeseke ringi kõnnibki, muremõtetest vaevatud, hajevil ja pilk sihitult ekslemas.

Inimene on end ära kaotanud. Ta ei tea, mis temaga toimub, mida ta tunneb või mida õieti tahab. "Veretu" öeldi minu kodukandis sellise inimese kohta. Tabavalt öeldud! Holistilises inimesekäsitluses sümboliseerib veri elujõudu ja minu arvates on just elujõu kaotus enese kaotamise sagedasim vili.

Kui oled iseendas ja oma elus ärksalt kohal, saad aru, mis toimub, kuidas see su vaimule ja kehale mõjub ning kuidas sa end parasjagu tunned. Sa mõistad ennast hästi ja tead, millise sihi poole pürgid. Või toome veel lihtsamad näited: ärksa meelega leiad võtmed alati õigest kohast, supp saab just paraja koguse soola ja sa jääd sõiduteed ületades terveks.

Mis tahes vaimset õpetust järgides või praktikaid tehes tulebki alustada päris algusest ehk õppida pöörama teadlikult tähelepanu praegusele hetkele. Kõige lihtsam on teha seda oma hingamist ja keha jälgides ja meditatsioon on siin lausa kohustuslik praktika. Aga kuna ärksameelsuse harjutuste kohta on juba palju kirjandust, ei keskendu ma seekord küsimusele, kuidas ärksat meelt saavutada, vaid miks on praeguses hetkes, iseendas ja oma elus ärksalt kohal olemine oluline. See siin on vaid väike osa väga mõjuvatest põhjustest, miks võiksid asjaga kohe algust teha.

Aju riukad

Ajuteadlane ja psühholoog Jaan Aru räägib inimaju kahest võistlevast süsteemist: õpitud automaatsete käitumiste varamu ja teadlik mõtlemine. Esimene on justkui autopiloot. Oleme kindlad, et juhime oma mõtteid ja käitumist, kontrollime seda, mida mõtleme ja tunneme, kuid millegipärast läheb ikka nii, et reageerime suhetes üle, haarame mõtlematult sigareti või šokolaadi järele, surfame mõõdutundetult internetis. Justkui keegi teine juhiks meid! Justkui oleks aju see osa, mis võimaldab automaatset käitumist kontrollida ja peatada - eesmine otsmikusagar ehk prefrontaalne korteks - välja lülitatud. Miks küll laseb kõrgelt arenenud homo sapiens end niiviisi lollitada?!

Aru toob ühe olulise põhjusena asjaolu, et prefrontaalne korteks on küll väga võimekas, kuid tema tööd on kerge häirida. Sul on esmaspäeva hommikul mõistlik plaan pärast nädalavahetuse juubelipidu süüa tervislikult ja mõõdukalt, aga juba ennelõunal leiad end tordikarpi avamas. Oot, kuidas see nüüd juhtus - plaan oli ju hea? Aru selgitab, et kui autopiloodi poolt pakutav käitumisalternatiiv, meie näites tordilõik, on inimese jaoks kõrge väärtusega, "halvab" see muidu nii võimeka eesmise otsmikusagara ja nii saab autopiloot teha, mida tahab. Sa pole sugugi iseendas kohal ja sinu lubadus mõistlikult käituda kaob kui tina tuhka.

Meie tähelepanul on limiteeritud päevane varu. Kui kasutame seda üleliia, näiteks teeme mitut asja korraga või laseme end infol üle ujutada, oleme väsinud ja meie keskendumisvõime kannatab. David Rock, raamatu Your Brain at Work autor rõhutab, et iga kord, kui pärast fookuse kadumist ja mõtte uitama pääsemist püüame taas keskenduda, kasutame seda tähelepanu piiratud varu. Lisaks sellele kulutame ära glükoosi ja muud ainevahetuslikud ressursid, mis on samuti limiteeritud. Oleks hea, kui suudaksime autopiloodi osa vähendada ja oma sisemiste ressurssidega mõistlikult ümber käia. Seda saab teha vaid tähelepanu teadlikku keskendamist harjutades.

Konfliktis kohal

Tõeliselt kohal on vaja olla siis, kui sa suhtled kallite inimestega. Iseäranis, kui on tarvis midagi olulist selgeks rääkida, lõpuni vaielda, sügavalt mõista. Siis ei saa suhelda möödaminnes. Vaid ärgas olles tabad ära, mida teine sulle tegelikult öelda tahab, mida tunneb või mida sõnade taha varjab.

Kui "katel" keeb üle, on tavaliselt tugev emotsionaalne reaktsioon kiire tulema. Ja siis on oht, et kohe selle järel tulevad haiget tegevad sõnad. Kui tunned selle hetke ära ja suudad endale "stopp" öelda ning kasvõi hetkeks tähelepanu enda sisse, hingamise juurde tuua, tunned, kuidas su hingamine lausa imeväel rahuneb ja pinges lihased lõdvestuvad. Selles pausis saad aru, mida sa tunned, näiteks viha, ja saad selle vastu võtta. Just see on tähtis, et sa kõigepealt lepid emotsiooniga, mis sind valdab (sest muidu lisandub vihale veel nördimus selle pärast, et oled vihane). Nii kaua, kui enda sees oma tunnete vastu võitled, põgened käesolevast hetkest. Kuid eesmärk on ju kohal olla! Pealegi ei suuda sa siis ka teist inimest tõeliselt kuulata ja mõista.

Pausis saad leppida ka sellega, kuidas asjalood väljaspool sind on, mitte kuidas sina tahaksid, et need oleksid ("kas ta ei võiks ometi sõbralikumalt suhtuda?", "miks, jumala pärast, peab ta jälle nutma hakkama?!") Praegu on nii. Pane seda tähele ja võta see vastu. Vastuvõtmine ja leppimine rahustavad ja aitavad päriselt kohale jääda ja see on tähtis selleks, et saaksid valida, mida tunned ja kuidas vastad. Usu, sa näed nüüd olukorda palju selgepilgulisemalt ja su vastus on märksa arukam ja heatahtlikum!

Päriselt elus

Mulle endale imponeerib kõige enam see mõte, et ärksa meelega elamine toob endaga kaasa õnne märkamise. Iga inimese päevas on häid asju, on neid hetki, mil tunneme end õnnelikuna, aga me ei pane neid hetki tähele ega oska nende eest tänulik olla, sest oleme end ära kaotanud. Saksa teadlane Stefan Klein on õnne päris lähedalt uurinud ja tema väidab, et õnn ongi just seotud „tegelikkuse täpse tajumisega". Me saame midagi täpselt tajuda vaid siis, kui peatume, hingame rahulikult ja uurime toimuvat avatult ja heatahtlikult. Kui sööme, kõnnime, suhtleme või sõidame autoga olemata ise selgelt teadlik, mida parajasti teeme, jääb mitte ainult õnn, vaid suur osa elust märkamata.

Ärksus ei ole lihtsalt üks tehnika, see on pidev protsess, mis nõuab pühendumust ja distsipliini. Ärksus on eluviis, mis avaldab igapäevaelus mõju meie vaimsele erksusele, kehalisele heaolule ja õnnetundele. Harjuta oma meel ärksaks! Ole endast teadvel ja püüa mitte kaotsi minna, sest muidu võib juhtuda, et su õnnelik elu jääb päriselt elamata.

Autor: Kadi Kütt

Allikas: Joogateraapia.ee

Vaata ka kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Kirke Muhoneni "Mindfullness" värvimisraamatut

Loe lisaks: 10 lihtsat viisi igapäevaseks teadveloleku harjutamiseks

Teadlikkus: kas tahaksid kasutada oma ajust enamat kui vaid 5%?

Mõistus, mis kuulab südant, toob selgemad otsused

Kui süda on armastusega toidetud, on lihtne aru saada oma tunnetest ja vajadustest

KOMMENTEERI!