Elu paradoksid: saad kõik, millest oled valmis loobuma


Elu paradoksid: saad kõik, millest oled valmis loobuma
Foto: depositphotos.com

"Ilma armastuseta ei kujune isiksusi; ebakindlusest vabanevad vaid need, kes kindlustunnet ei otsi; mida vähem teed, seda enam saadad korda – kui me mõistame elu peamisi paradokse ja rakendame neis peituvat tarkust, oleme suutelised arenema, muutuma ja oma elu eesmärke täitma, sest paradoksides peitub kogu elutarkus ja positiivseid muudatusi käivitav jõud," nendib Tommy Hellsten oma raamatus "Saad kõik, millest loobud".

Kes soovib saada võimu, peab loobuma võimu taotlemisest ja võtma enesele vastutuse. Vastutuse võtmine tähendab astumist kellegi teenistusse, olgu siis lapsevanemana või poliitikuna. Võim tuleb selle juurde, kes loobub tema jahtimisest ning hakkab tegema seda, mida peab sisimas õigeks. Maailmas on palju ebaõiglust, mille kaotamiseks kulub suurel hulgal tööd. Kes selle tööga tõsiselt tegelema hakkab, muutub peagi ühiskonnale nii tähtsaks, et omandab mõjuvõimu. Mõjuvõimus peitub tõeline jõud. Kui inimene on omandanud mõjuvõimu tänu ühiskonna teenimisele, on ta suhtumine võimsusesse teistsugune, kui inimesel, kes on ihaldanud võimu võimu enese pärast. Ta ei vaja seda mitte enda positsiooni kindlustamiseks, vaid see on talle vahend, mis aitab tal teisi teenida. Ta võib oma positsioonist ka igal hetkel loobuda, sest ta ei klammerdu selle külge. Tegelikult ta tahakski võimust vabaneda niipea, kui ülesanded lubavad. Seepärast on tõeline poliitik inimene, kes ajutiselt hoolitseb kõigi ühise asja eest, mitte aga riigiteener, kelle peaeesmärgiks on enda poliitiline karjäär.

Seotud lood:

Seksi saab nautida vaid siis, kui loobutakse selle jahtimisest. Seks tähendab mehe ja naise vastastikust austust, lähedust ja hellust. Lähedus ja hellus sünnivad vaid turvalises suhtes. Turvalisus ei teki ilma teist inimest sügavalt austamata. Kindlustunne pole võimalik seal, kus teist lihtsalt oma vajaduste rahuldamiseks ära kasutatakse. Turvalisus viib selleni, et sa julged olla haavatav ja endast anda. Sa loobud kaitsemüüridest ning julged riskida lähedusega. Alles siis võtab inimene seksuaalaktist tegelikult osa. Sellises olukorras peaksidki seksuaalsed tunded tekkima, sest ühinemise kogemus on sel juhul palju sügavam ja hoolivam. Mida turvalisem on suhe, seda sügavam. Sügavale ulatudes võib ta ulatuda sinnagi, kus peituvad inimese suurimad valud. Paljusid lapsepõlve haavu saab ravida hingelises ühinemises, kus kindlustunne on nii võimas, et julgetakse end teisele avada peaaegu hingepõhjani. See võib juhtuda ka sõnadeta, kehakeele abil. Lapski ei vaja sõnu, et näidata, mida ta tunneb.

Süütundest on võimalik vabaneda vaid süüd tunnistades. Nii saab inimene eneseaustuse tagasi. See aga, kes üritab oma süüd maha salata, tegeleb luukerede kappi peitmisega. Sisimas on ta nende olemasolust alati teadlik. Iga hetk võivad nad kolisema hakata või isegi kapist välja kukkuda. Seetõttu tuleb nende järele pidevalt valvata. Nende olemasolu kõigutab inimese identiteeditunnet. Pole võimalik ennast austada, teades, et su kapid on täis saladusi, mida tuleb pidevalt varjata. Alles siis, kui kapid on lõpuks tühjendatud, kõik on üle vaadatud ja tolmgi pealt pühitud, pole enam vaja karta luukerede kolinat. Kõik, mis hirmutab, on ära nähtud ja sa julged taas endale silma vaadata. Kui julged endale silma vaadata, julged ka teistele otsa vaadata. Seda nimetataksegi eneseaustuseks. Süütundest saab seega lahti oma süütunnet vabaks andes.

Loe veel

Rikkaks saab siis, kui leiad üles oma sisemised rikkused. Tõeline edu on alati sisemine edu. Sisemine edu tähendab, et inimene elab oma elu, omal moel. See tähendab, et väline on harmoonias sisemisega. Kui inimene on endaga heas läbisaamises, teab ta, kes ta on. Ta tunneb enda vajadusi, võimeid ja unistusi. Ta elab neid kuulates. Kui ta neid tõsiselt kuulab, teeb ta valikuid, mis viivad sellise elu poole, kus tema võimed on tõesti rakendatud. Tema põhivajadused on rahuldatud ning ta leiab sellise eluviisi, kus ta teeb seda, mida ta sisimas tegelikult teha tahab. Ta elu on paigas, nii teenib ta ka teisi inimesi ja ühiskonda parimal võimalikul moel. Loobudes välise rikkuse taotlemisest, leiab ta sisemise rikkuse.Loomulikult pole midagi, mis takistaks sellisel inimesel ka väliselt rikastumast. Siiski, ta ei klammerdu välise rikkuse külge, vaid ta leiab, et võib seda kasutada, kuid mitte omada. Sel moel on ta sisemiselt alati valmis loobuma. Kui ta seda poleks, takerduks ta oma rikkusesse. Sisemiselt rikas inimene tunneb maiste hüvede eest sügavat tänutunnet. Tema tänutunne on alandlik tänu, ta teab, et ta ei vääri seda, mis tal on. Nõnda ei nõua ta endale rikkust, vaid imestab, et tal see on. Raha on talle vahend, mitte eesmärk.

Kas võiks siis arvata, et püüdes saavutada sügavama sisuga elu, võib ta enesele luua materiaalseid hüvesid? Kas sisemine täisväärtuslikkus tähendab alati materiaalset heaolu? Kas otsides „taevast kuningriiki" võib saavutada ka „kõik muu"? Muidugi mitte, sest see just tähendakski „kõige muu" otsimist. „Kõik muu" oli teatavasti midagi, „mis teile antakse". Järelikult on see kingitus, kuid kingituse olemus on selline, et selle saamine ei tähenda mingit omapoolset pingutust või ärateenimist.

Kingituse vastuvõtmine eeldab alandlikkust. Alandlikkus tähendab, et midagi võetakse vastu sellepärast, et teine annab. See tähendab loobumist igasugusest ponnistamisest ja ärateenimisest, lihtsalt teise andmise objektiks olemist. Seega võib öelda, et vaid alandlik suudab rikkust taluda. Ainult alandlik inimene suudab suhtuda materiaalsesse heaolusse nii, et see teda ei hävita. Kus puudub alandlikkus, seal takerdutakse rikkusesse. Inimene hakkab endale ette kujutama, et ta on rikkuse ära teeninud, seepärast hakkab ta seda kaitsma. Ta püüab mitmel eri moel kindlustada, et rikkus kuhugi ei kaoks. Ta võib üritada rohkem kokku kahmata, et rikkus ei väheneks. Kuid siis on ta juba vahetanud „kõige muu" saamise „kõige muu" kindlustamise vastu. Kristus ütles, et rikkal on võimatu pääseda taevariiki. Kohe pärast seda lisas ta, et mis on võimatu inimese jaoks, on võimalik Jumala jaoks. Ehk teebki õige suhtumine taevariigi asjadesse võimalikuks maiste rikkuste üle valitsemise. Siis on meil kõik, kuid miski ei kuulu meile. Kõik kuulub Jumalale.

Meelelahutust saab siis, kui puhatakse tööst. Tõeline meelelahutus eeldab kõigepealt pingutust, isegi valu. Kui teed kõvasti tööd, suudad ka hinnata puhkust ja lõdvestust. Seega vajab meelelahutus taustaks valu ja pingutust, et selgemini esile tulla. Kes ei tööta ega pinguta, ei naudi ka puhkust. Seepärast tuleb tal oma meelt eriliste võtetega lahutada, sest mitte miski ei paku pinget. Mida vähem valu ja pingutust, seda suuremad nõuded esitatakse meelelahutusele. Mida enam valu ja pingutust, seda vähemast piisab meelelahutuseks. Mõnikord naudib inimene lihtsalt puhkehetke, kohalolekut ja vaikust.

Olen mõnel määral harrastanud mäesuusatamist. Palju kordi olen mõelnud, miks peab küll nõlvadel pidevalt mürtsuma muusika kõikjale paigutatud valjuhäälditest. Kas inimesele ei piisa, et ta end lõbustab vaid ühel moel, mäesuusatamisega? Kas teda peab keset meelelahutust veel enam lõbustama, et tal igav ei hakkaks? Kinoski tuleb nii kõrvad kui nina popcorni täis toppida, et vaid tühi tunne ei oleks. Raadios loetakse uudiseid ette muusika saatel, et kuulaja igavust ei tunneks.

Elus endas on piisavalt draamat. Seda tajub vaid see, kes julgeb elada. Kui elada täiel rinnal, kaob vajadus meelelahutuse järele ning sageli piisab selleks lihtsalt rahust ja tegevusetusest.

Laste heakskiidu pälvib see, kes loobub heakskiidu taotlemisest. See tähendab endale lapsevanemana vastutuse võtmist. Omamoodi tekitab see kahe põlvkonna vahele kuristiku. Kuristik tähendab valmisolekut jääda piisavalt kaugeks. Semu olla tähendab vanema jaoks liigset lähedust, sest tegelikult on see lapse hülgamine. Vanem kui täiskasvanu ei vaja mitte lapse heakskiitu, vaid peab ise teadma, kes ta on. See võimaldab kehtestada laste jaoks piirid. Lapsed küll protesteerivad nende vastu, teinekord väga ägedaltki. Kuid kindlate piiride puhul kogevad lapsed turvatunnet ning on kindlad, et neid armastatakse. Lapsed austavad vanemaid, kes kehtestavad nende jaoks piirid ning on valmis võtma endale vanematena vastutuse. Seepärast tuleb vanematel loobuda üritamast olla lastele meele järgi, selle asemel võivad nad oodata neilt austust. Siiski suudab seda vaid niisugune lapsevanem, kes ei tunne sõltuvust lapse heakskiidust. Tuleb julgeda olla äratõugatud, koguni vihatud. Nii lastakse lastel jääda lasteks.

Täiuslik vabadus saabub siis, kui leitakse täiuslik sõltuvus. Me kõik sõltume üksteisest. See on tõsiasi, mille eest pole võimalik põgeneda. Alkohoolik, töönarkomaan või võimumängur üritavad sellist põgenemist, püüdes kõiges vaid iseendale toetuda. Kuid nad leiavad end peagi armastusepuuduse vanglast, mis lõpuks nad hävitab. Kui vabanetakse illusioonist, nagu piisaks inimesele vaid temast endast, vabanetakse armastama. Armastus on sügav tunnistus sõltumisest. See tähendab mõistmist, et elus lihtsalt ei saada üksi hakkama. Ei ole võimalik leida oma tõelist identiteeti, kui kõigepealt ei kaotata ära mittesõltumist ja ainult enesele lootmist. Niimoodi viib enese kaotamine enese leidmiseni. Eneseleidmine on oma armastusidentiteedi leidmine. Armastusidentiteet sünnib armastavas sõltuvuses teistest inimestest. See on tõeline vabadus, sest tõeline vabadus tähendab sisemist vabadust. Sisemine vabadus on olla see, kes sa sisimas tegelikult oled. Tõelise identiteedi saavutamine teeb võimalikuks tõelise vabanemise ehk niisuguse elamisviisi, mida juhivad sügaval sisimas asuvad tõde ja armastus.

Armastav sõltumine on absoluutne väärtus, mida ei tohi teha suhteliseks. Tema lõhkumine viib orjusse, kus piitsa viibutavad inimese enda himud ja ihad. Kui sellest sõltuvusest lahkuda, ei leia inimese sügavamad sisemised vajadused kunagi rahuldamist. Vajadused muutuvad ihadeks, need omakorda himudeks, millest sünnib orjus ja lõpuks häving. Inimese sügav sõltuvus teistest teeb ta haavatavaks. Haavatavus ongi tee, mis viib sügavama identiteedi leidmiseni. Iseendaks saame teiste kaudu. Haavatavuse kaudu leiame seega oma tõelise olemuse, armastusidentiteedi.

See viib meid edasi usu ja usklikkuse vahekorra juurde. Tõelise usu juurde kuulub haavatavus. Usk on inimese karje sügavikust. Usk otsib ühtsust, sirutab käe pimedusse, aimates või lootes, et seal on veel midagi peale pimeduse. Usk on inimese haavatavuse tunnistamine ja sellest sündiv appikarje. Usk on alati sõltumise tunnistamine, sügav arusaamine omaenda võimetusest. Uskudes tuleks alati säilitada ebakindlus, appihüüe kellegi poole, kes asub meie käeulatusest eemal. Usk on elav siis, kui ta sünnib inimese abitusest. Usu appihüüd kaigub millegi poole, millest midagi teada ei ole. Jumal ei ole inimese võimuses, isegi mitte usu kaudu. Jumal peabki olema suverään, käsitamatu, müstiline. Alles siis saab tema poole pöörduda, vaid siis on teda võimalik kuulda. Inimene võib olla Jumalaga ühenduses vaid seevõrra, kui palju ta on nõustunud oma võimetust tunnistama. Võimetustundest sünnib appikarje, mis jõuab selleni, kelle juurde pole võimalik jõuda. See ongi see usupimedus, mis viib kirkasse valgusesse. See ongi see vaikus, mis on täidetud kurdistava kõminaga. Saame kõik, millest oleme valmis loobuma.

Autor: Tommy Hellsten

Katkend pärineb kirjastuse Pilgrim poolt välja antud Tommy Hellsteni raamatust "Saad kõik, millest loobud. Elu paradoksid"

KOMMENTEERI!