"Meil on hirm, sest meil on nii palju. Või meile tundub, et meil on nii palju, tähendab on nii palju kaotada. Või paljust pääseda?" -Tõnu Õnnepalu

Millestki või kellestki lahti laskmine tekitab meis hirmu ning valu. Meis tekib hirm mõeldes sellele, et meie ellu võib saabuda miski uus ning alguses meile täiesti võõras. Me teeme kõike, et vältida uut oma elus, me loobume isegi uuesti armastuse kogemisest või sellest ilust, sest meis on hirm jälle kaotada. Kaotusest tekib meie sisse valu, mis hiljem lahustub vabanemiseks ning õnneks. Õnneks, suureks õnneks.

Pea meeles, et laseksid lahti sellest, millest oled välja kasvanud. Sa ei pea kõigest ja kõigist loobuma, võib-olla on midagi, mis su elus on praegu tegelikult maru hästi. Aga lase lahti sellest, mis takistab sind astumast kõrgemale. Uuele tasemele jõudmine annab sulle uue võimaluse unistuste loomiseks ning oma potentsiaali kasutamiseks.

Valu

Valu - mis meenub teile esimesena, kui seda sõna kuulete? Kas teile meenub esmalt vaimne, hingeline või füüsiline valu? Valu, millel on väga palju erinevaid liike ei olegi tegelikult nii valusalt hirmutav, kui tunduda võib. Valu teeb meid tugevamaks ning annab võimaluse õppida sellega toime tulema.

Kui meil pea valutab, siis haarame kohe valuvaigisti. Kui meil valutab hing, mis on siis meie valuvaigistiks? Kas valu on vaja vaigistada või lasta sellel olla ning lahustuda ise õigel ajal? Ma ei tea neid vastuseid, sest minu valulävi on väike, füüsilise valu korral haaran kohe valuvaigisti ning hingelise valu korral ravin end vaikselt nelja seina vahel kodus. Tõtt-öelda on mul valuga veidikene ebatavaline suhe. Kunagi olin võimeline tundma valu sellisel tasemel, et mul jäi hing kinni lausa füüsiliselt, mitte ainult vaimselt. Ma suutsin kogeda valu sel määral, et nutsin end hingetuks. Need hetked on mul väga selgelt meeles. Kogesin oma nooruses isegi väga tugevaid närvivapustuse taolisi hetki. See kõik on minevik ning nüüd oskan valust läbi vaadata. Ma tunnetan, kui inimesed tahavad mulle haiget teha ning mul on kahju neil hetkedel. Mul on kahju, et neis on soov haiget teha ning nad ei oska näha selle valu ulatust teisele. Nüüdseks, kui ma tean, et endale uue elu loomine on võimalik, olen märganud hoopis midagi uut. Minus on tekkinud võime analüüsida valu teekonda minu ellu - miks selline valu minu ellu tuli, kas see on tahtlikult või tahtmatult tekitatud valu ning mida ma õpin sellest valust.

Oluline on valu hetkedel endale meelde tuletada oma väärtust. Tea, et kellegi sõnad või teod, mis haiget teevad, ei tee sind vähem väärtuslikuks. Sina oled sina, oma teljel, täpselt nii väärtuslikuna, kui sa siia ilma tulid.

Kas teate, et on olemas haruldane haigus CIPA. See on haigus, mille põdejad ei tunne valu. Nad ei ole valust teadlikud ning neil puudub võime seda tunda, nii vaimselt kui füüsiliselt. Nii seavad inimesed end pidevalt ohtu. Kas peaksime siis valule isegi tänulikud olema? Kuigi see kõlab kummaliselt aga JAH! Valu toob muutuse. Valu raputab ja paneb meid tegutsema, midagi muutma, sest valu me ju tunda ei taha, seega on vaja midagi muuta.

Pea meeles, et meie sees on miski, mis ei murdu eal. Kas sulle ei tundu, et oma elule tagasi mõeldes märkad, et sa oled elanud läbi väga-väga palju asju ning oled ikka elus. Sa hingad, elad, koged, tunnetad ja ikka armastad. Sa oled saanud haiget lähedastes ja vähem lähedastes suhetes, kuid ikkagi oled võimeline uuesti armastama. Võib-olla on sul halbu mälestusi ning sees armilisi arme, kuid sa oled elus! Tegelikult oled isegi tugevamaks saanud - seda on valu teinud. Oleme tänulikud valule!

Mõtle täna sellele, millise inimese on sinust teinud valu - tugeva, eneseteadliku, kogenud -, inimese, kes tõuseb alati üles ja proovib uuesti.

Hirm

Peamine põhjus, miks inimesed ei julge teha oma elus muutusi on just hirm. Hirmul on nii tugev võim, et see suudab teha meid isegi liikumatuks. Kas olete läbi elanud olukordi, mil kangestute hirmust? Süda peksleb ning hingamine kiireneb. Me tunneme hirmu väga paljude ja erinevate asjade ees. Hirm, nagu ka valu, on tegelikult vajalik, kuigi meil on seda tihti raske mõista. Kui me ei tunneks hirmu, siis kuidas suudaksime tunnetada ohtu?

Heal ja halval hirmul on vaja vahet teha. Üks hirm on vajalik, teine ei ole. Hea hirm hoiatab. Halb hirm takistab elamast. Ma olen hirmudega terve elu silmitsi seisnud, pigem nende ebavajalike hirmudega. Otsused, mis on tehtud liiga hilja, kartes tulemust. Valikud, mis on jäänud hirmu tõttu tegemata. Ja see suurim hirm - hirm, et mind ei armastata.

Mäletan selgelt, kuidas hirm haaras mind lapsepõlves nii endasse, et tundusin endale tõelise veidrikuna. Kui olin viieaastane tekkis mul kodus kõriturse ja ma ei saanud hingata. See põhjustas minus sellise hirmu, et paar järgnevat aastat kandsin, ükskõik kuhu ma ei läinud, kaasas mingeid rohte. Need ei olnud spetsiaalsed rohud vaid täiesti tavalised kurgupihustid juhuks, kui ma jälle hingata ei saa. Mõistagi seda enam ei juhtunud ja neid mul vaja ei läinud, aga teadmine, et need on lähedal, tekitas turvatunde.

Kummaline, et teatud olukordades saame aru, kuidas hirm meid endasse haarab ja meie elu muudab, aga me oleme võimetud sellest hirmust vabanema. Kui sa otsustad oma elu muuta, siis hirm on see peamine tunne, millest saab sinu uus kaaslane sellel teel. Teel, kus võib praegu veel valitseda tühjus. Isegi kui tunned, et teed edusamme, tõmbab hirm sind vahel ikka jalust nõrgaks.

Pea meeles, et iga muutusega kaasneb hirm. Hirmu tekitab vanast loobumine - äkki uus polegi sama hea või on veel parem. Äkki ma hakkan kahetsema või tahan tagasi vana? ÄKKI, MIS SIIS KUI, HIRM - need on suured sõbrad, mis kahjuks takistavad sind ja mind elamast. Me saame alati endale need kolm sõna välja mõelda ning nende sõnade kõrval veel palju erinevaid sõnu. Kuid on see vajalik? Kas sa tahad elada terve elu, kartes proovida uut või võtta ette muudatusi? Kas sa tahad kahetseda, et andsid hirmule järgi ning jätsid proovimata? Kas sinu hirmud aitavad või takistavad sind elamast?

Möödunud suvel otsustasin, et ma ületan oma hirmu üksinduse ees ning võtsin ette midagi, et sellest hirmust lõplikult vabaneda. Otsustasin, et lähen üksinda reisima, et kirjutan sellest mahlaka blogi ja vaatan, mis elul mulle päriselt pakkuda on. Sinnamaani oli minu kaugeim sihtpunkt olnud laevareis Rootsi. Nüüd aga soovisin vallutada Euroopat. Ostsin ühe otsa pileti ning küsimusele, millal ja kas tagasi tulen ma vastust ei teadnud. Jätsin maha kõik, mis siin oli. Mäletan, et viimane õhtu Eestis oli nii eriline, tahtsin juba nii väga minna, aga samas laius minu ees hiiglasik teadmatus. Järsku tundus kodus kõik nii eriline, aga teadsin, et pean minema. Mäletan, et hommikul minnes olid pisarad kurgus, mis sõdisid halastamatult mu julgusega ja üritasid seda lõhkuda. Tahtsin nutta, sest päriselt ka - ma kartsin. Samas oli minus nii suur soov tõestada endale ja teistele, et saan hakkama. Sellest kujunes minu senise elu ilusamaid aegu.

Kõige paremini kirjeldab tervet seda reisi üks õhtu. Tegin igaõhtust jalutuskäiku tundmatus suurlinnas, kus ma ikka veel ei osanud orienteeruda. Ma eksisin ära! Mul ei olnud õrna aimu ka, kuhu ma sattunud olen. Järsku pöörasin pea ning märkasin, et olin tegelikult oma hotellile väga lähedal. Aga väljas oli torm. Torm, millist ma polnud enne näinud. Taevas oli üleni must ja tuul oli nii suur, et asjad tänavatel lendasid ja vihma kallas nagu keegi oleks maailma peale vihaseks saanud. Ma seisin ühes poes ning mõtlesin, mida nüüd siis teha. Vaatasin neid inimesi, kes seal seisid oma sisseostudega, et minna koju perele süüa tegema. Tõesti, sel hetkel tahtsin ma kodus olla. Mis oleks veel hullem - seista, seljas õhuke siidkleit, jalas sandaalid tundmatus poes, mis asub linnas, kus oled esimest korda. Ühel hetkel, kui olin juba piisavalt kaua seal seisnud leidmata poest vihmavarju, mõtlesin, et aitab sellest kartmisest. Jooksin läbi selle tormi hotelli. Ma olin nagu õnnetu märg kassipoeg, kes oleks justkui kogu maailma vetevaru endale kaela saanud. Sel hetkel teadsin, et minu jaoks ei ole elus ületamatuid asju. Hirm ravis mind ja tegi minust parema inimese. Sain ju hakkama!

Üks seik ravis veel minu hirmu. Sõitsin ühest linnajaost teise. Seal oli hiiglasik metroode süsteem, kus midagi mõista oli pea võimatu. Ma olin sattunud rongi peale ning jõudnud täiesti valesse peatusesse. Ühtlasi jõudsin paika, mis oli Kopli liinide moodi, aga kolmekordistades nende õuduse. Mul tahtis hing kinni jääda. Järjest lähenes mulle ohtlikke inimesi, kuid mul õnnestus neist siiski mööda hiilida. Järsku märkasin üht vanemat daami, kellelt küsisin kaart käes, kus ma olen? Ta võttis mu käekõrvale ja viis kohta, kust leidsin õige tee. Sel hetkel mõistsin, et keegi kuskil ikka kaitseb. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

Vabasta sellel teekonnal olles kõik hirmud, millega oled siiani koos elanud. Kui kardad, muutusi ei tule. Sellel teel peab sul olema julge hundi rasvane rind, mis ei karda midagi. Nagu ma ka enne olen öelnud, siis tegelikult läheb kõik nii nagu minema peab ja kõik läheb kõige paremat rada pidi. Lase hirmudel minna nagu oled lasknud minna suhetel, mis enam ei toimi. Kui vaja, siis seisa silmitsi oma hirmudega ning tee suuri samme, et neist vabaneda. Neid ei ole sulle tarvis! Hea hirm ning vajalik valu - nendega tuleb leida lihtsalt omapärane sõprus ning õppida koos hakkama saada.

Allikas: Tuuli Mäemat "Otsingud", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!