Kujutle kaht astronauti Kuule lendamas ning et Kuu peal juhtub raketiga õnnetus ning nende õhulaev ei saa neid enam Maale tagasi tuua. Neil jätkub hapnikku vaid kaheks päevaks. Pole lootustki, et keegi õigeaegselt Maalt kohale jõuaks ja neid sealt päästaks. Neil on jäänud elada kõigest kaks päeva. Kui küsiksid neilt sel hetkel, et mis on nende suurim soov, vastaksid nad: "Olla tagasi kodus ja kõndida oma kaunil planeedil Maa." Sellest piisaks neile täiesti ja nad ei sooviks mitte midagi muud. Nad ei kujutleks end juhtimas mõnda suurkorporatsiooni või elu kuulsa staarina või Ameerika Ühendriikide presidendina. Nad ei tahaks muud, kui olla siin tagasi - kõndida Maa pinnal, nautida igat sammu, kuulata looduse helisid või öises taevas siravat Kuud imetledes hoida käest kinni oma armastatul.

Meil tuleks elada igat päeva nii, nagu oleks meid just nüüdsama Kuu peal suremisest päästetud. Me oleme nüüd Maa pinnal ja meil tuleks kõndimist sellel väärtuslikul ja kaunil planeedil nautida.

Zenimeister Linji on öelnud: "Ime ei seisne vee peal või sütel kõndimises. Ime on see, et saame kõndida planeedi Maa pinnal." Ma armastan neid õpetussõnu. Ma naudin lihtsalt ringi kõndimist, seda ka inimestest tulvil paikades nagu lennujaamad ja rongijaamad. Ärksalt kõndides ja emakest Maad igal sammul hellitades saame inspireerida teisi inimesi tegema sedasama. Me saame nautida igat minutit oma elus.

Kindla pinna leidmine

Hirmu tõttu võime iseenda igapäevaelus kaotada. Meie keha on kohal, kuid meie meel uitab ringi ei tea kus kohas. Vahel süveneme raamatusse ja raamat kannab meid meie kehast ja meid ümbritsevast reaalsusest kaugele eemale. Kuid kohe, kui oleme oma pea raamatu kohalt püsti tõstnud, oleme taas tagasi oma murede ja hirmude keskel.

Samas oma sisemise rahu ja selguse juurde, oma Buddha loomuse juurde, mis on meist igaühes, me sama kiiresti ei naase, et emakese Maaga ühenduses olla. Paljud inimesed unustavad omaenda keha. Nad elavad väljamõeldud maailmas. Neil on niivõrd palju plaane ja hirme, tohutul hulgal ärevust ja unistusi ning nad ei ela oma kehas. Senikaua, kuni oleme oma hirmu käes lõksus ja alles kavandame teed sellest välja, ei ole me võimelised nägema kogu seda ilu, mida emake Maa meile pakub. Teadvustamine aitab meeles pidada, et hingaksid taas teadlikult sisse ja välja, oleksid üks oma hingetõmmetega.

Too oma meel taas oma keha juurde ja viibi praeguses hetkes. Vaata sügavuti, mis sind vahetult ümbritseb - märka kõike, mis on praeguses hetkes imelist. Emake Maa on nii võimas, nii lahke ja nii toetav. Sinu keha on nii imeline. Kui oled praktiseerinud seda harjutust ning tugev nagu Maa, siis saad oma raskustega silmitsi seista ja need hakkavad hajuma.

Harjutus. Hingamine praeguses hetkes

Palun leia hetk, et nautida seda lihtsat teadliku hingamise harjutust, korrates: "Sisse hingates tean, et hingan sisse, välja hingates tean, et hingan välja." Kui teed seda piisavalt keskendudes, siis oled võimeline ka päriselt ja terviklikult praeguses viibima. Sel hetkel, kui alustad teadliku hingamise harjutamist, saavad sinu keha ja meel taaskord üheks. Selle imeni - keha ja meele ühtsuseni praeguses hetkes - jõudmine võtab aega vaid kümme kuni kakskümmend sekundit. Igaüks meist, isegi laps, saab sellega hakkama. Nagu Buddha ütles: "Minevikku pole enam, tulevikku pole veel, on olemas vaid see üks hetk, milles elu on võimalik ja see on praegune hetk." Mediteerimine teadliku hingamise abil tähendab oma keha ja meele praegusesse hetke toomist, et me ei unustaks oma kokkulepet eluga.

Allikas: Thich Nhat Hanh "Hirm", kirjastus Pilgrim

KOMMENTEERI!