Andestamine - see on kohutavalt raske, eriti kui keegi on teinud sulle sihilikult halba, reetnud sinu usaldust, alandanud su väärikust. Ja veel keerulisemaks, vahel ehk isegi võimatuks, muudab andestamise asjaolu, et meie ego, mis on saanud riivata, seab leppimiseks tingimuse, et "süüdlane" peab kogu halva heaks tegema. Teate, nii ei saa! Pole kunagi ühte süüdlast. Enamus tülidel, konfliktidel ja draamadel on enamasti mitu osapoolt. Süüdistada saame üksteist ainult selles, et igaüks tõlgendab asju omamoodi ja me pole valmis teineteist südame kaudu kuulama. Mõistus nõuab jalgu trampides oma õigust taga ning selle asemel, et tegeleda teineteise mõistmisega, me kulutame oma jõudu tõestamisele, kuidas sina oled vale ja mina olen õige. Peale jääb enamasti see, kes on osavam sõnaseadja, ent võitjat pole kummaski. Seega tõestamine - see on kõige otsesem vägivalla energia, et läbi vihavibratsiooni teisele "ära teha." Kuidas siis toimida, kas neelata oma uhkus alla ja lahkuda lahinguväljalt? Vastus on JAH.

Lahinguväljalt lahkumine ei tähenda kaotust, alla andmist ega nõrkust, vaid tegemist on enesetervendamise esimese sammuga, mil me mõistame, et kõik, mida sa teed - teed iseendale. Kui sa kellegagi võitled, siis võitled sa tegelikult iseendaga. Kui sa kedagi haavad, solvad, mainet mustad, siis torkad ja määrid sa iseend, sest negatiivne energia ning halvad mõtted kahjustavad ainult sind ja mitte kedagi teist. Kõik, mida sa ütled või mõtled, tuleb sinu seest, kuulub sulle ja pöördub varem või hiljem omaniku juurde tagasi. Ja oma uhkus tasuks veel enne alla neelata kui see jõuab muutuda sind ennast hävitavaks põlguseks.

Las teine olla targem, tublim ja õigem - saagu tema tahtmine. Sinu asi ei ole sellele vastu võidelda, sinu ainus asi on jääda vägivallatuks, kes ei kahjusta ennast ega teisi. Seepärast peetaksegi andestamist suurimaks enesetervendamise kingituseks, kuna läbi andestamise saad sa oma eluga edasi minna, ilma, et miski sinu hinge kriibiks või enesetunnet kahjustaks. Andestamine ei tähenda kindlasti mitte seda, et sa peaksid teise tehtut hakkama aktsepteerima või reetjat uuesti usaldama. Andestamine on mõistmise kõige kõrgem vorm, mil me saame aru, et igaüks meist elab nii nagu oskab ning iga viha ja võitluse taga peitub hirm ja valu, mis on väga kurb.

Kõik olukorrad saavad lahenema hakata alles siis, kui neid käsitleda armastavalt, mõistvalt ja väärikalt. Kui me ei seo kõiki ja kõike kogu aeg enda isikuga ehk ei võta isiklikult. Seni, kuni me muudkui näeme igal pool ainult iseennast ja seda, kuidas meile tehti liiga, me jäämegi ootele, et keegi "süüdlane" peab midagi heastama. Kahjuks sellises egoistlikus ootuses ei jõutagi mitte kunagi täieliku andestamiseni, sest ikka "keegi" kusagil on meile igavesti midagi "võlgu". Hetkest, mil sa suudad tagasi vaatamata minna edasi, kerge südamega oma teed, oled sa jõudnud täieliku andestamiseni enese sees

KOMMENTEERI!