Esimese keele otsinguil: keelel ja sõnal on teadvusele "maagiline" mõju



Meil on võimalik saada kontakti ürgvormidega, mis peidavad endas keele algust. Siis, kui esimene inimene kõneles meie mõistes "lindude ja loomade" keelt.
Meil on võimalik saada kontakti ürgvormidega, mis peidavad endas keele algust. Siis, kui esimene inimene kõneles meie mõistes "lindude ja loomade" keelt.Foto: depositphotos.com

Keelel ja sõnal on teadvusele "maagiline" mõju, sest õigesti seadistatud lause manipuleerib ja muudab lausuja või kirjutaja kaudu vastuvõtja tajusid. Oma kogemuste põhjal olen tulnud järeldusele, et inspiratsioon tuleb minust väljastpoolt. Otsin hetkel hoolega sõnu ja üritan neid õiges järjekorras ritta laduda, sest selle essee või arutluse subjekti ei anna puuri, purki ega sõnadesse panna. Kirjasõna on parimal juhul mõtte hea rekonstruktsioon, mis pole enam "see". Tähed on "selle" varjuks ja sama mõjusad kui haamri vari naela seinalöömisel. Ning isegi haamri vari ei suuda naela varju mõjutada.

Mina olen jõudnud tunnetuslikult järeldusele, et teadvus ei asu ajus, vaid et aju tundub olevat teadvuse vastuvõetja ehk selle tõlk füüsilisse maailma. Reaalsus ja enesetunnetus selles on muutunud plastiliseks, painduvaks ja petlikuks. Igas inimeses on sisemaailm, hingestatud ja ajatu "paik", millega kontakti loomine tundub olema ainus tõeliselt rahuldav seisund ja kogemus, mida inimene tunda võib. Mina mäletan, et ma kirjutasin juba enne kui ma kirjatähti oskasin: kritseldasin vihikutesse hieroglüüfe ja ladina tähestiku imitatsioone. Minust tuli.

Seotud lood:

Osalt klassikaline seestumine, osalt transs, viib inspiratsiooniseisund mind tihti liikumatusse, milles ei ole võimalik midagi füüsiliselt talletada: keha lülitub välja ja mõistus unustab selle üldse ära. Seda on keeruline kirjeldada ja ma tunnetan seda jõudu enda ja maailma taustal sahisemas, liikumas. Õige poeedi looming on selline, mida lugedes tuleb inimesele kananahk ihule. Olen seda tundnud väga harva kui sirvinud kellegi kirjutisi. Tunnen seda alati, kui minusse tuleb väljastpoolt midagi sisse ja see mind endasse haarab. See on jõud, mis on minust määratult suurem ja tundub liikuvat alateadvusest ülespoole. Mida lähemale see mulle jõuab, seda teovõimetumaks ja identiteeditumaks muutun. Minust saab kosmose, universumi, mittemillegi osa. Ma olen kõikjal ajaloos, ma näen kuidas püramiidiklotsid paika libisevad. Ookeanist lohiseb välja esimene kahepaikne. Kennedy lastakse maha. Ületan aega ja ruumi, mul pole kuju, näen tulevikku ja minevikku, armastan, olen kilekott jne. Tegu pole pelgalt visioonidega, vaid terve tavaisiksust enda alla matva tulvaveega. Ehk meenutab see ajuskänneeringu ajal mingit hoogu, neuroloogilist anomaaliat. Tunnen seda tihti mitu päeva ette, nagu tulvavee kindel tõus, mis viib kindlasti tammi purunemiseni.

Loe veel

Mida ma ei suuda kunagi edasi anda on need tundmused, mis mind sellise kogemuse tipus valdavad: kirja saab pandud vaid pelk vari, kõige kergem. See, mida annab meile teadaoleva sõnavara ja kohaliku kultuuriruumi keelemehhanismi abil jäädvustada. Sügaval sisimas on keel midagi muud kui see, mida hetkel teile kirjutan. Enne kui sellele antakse kindel vorm, on see sümboolne ja voolav. Põhimõtteliselt on keele ja sõnade tõeline kuju minu jaoks siiski pildi ja tundmuse vahepealne, müütiline. Ligipääs müütilisele, arhetüüpsele sisemaailmale peaks olema võimalik kõigile, sest minu teada jagavad põhitasandil seda ilma kõik. Sellele saavad teadlikult ligi aga kõige kergemini just tõelised poeedid, hullumeelsed ja pühakud kuna inspiratsioon on oma olemuselt müstiline ja ülevat päritolu.

Kui see tuleb peale, valdab mind ebamaine ekstaas ja rahu. Kõik vastandid saavad lepitatud. Tajun tõdesi ja aimdusi, mida sõnadesse panna oleks profaanne. Sealt tuleb kogu inimkonna religioon ja hingelisus, kontakt selle paigaga. Müstikud on kutsunud seda "algseks koduks", sest see on paigaks, kust pärinevad meie hinged ja kuhu me sisimas alati tagasi igatseme. Kõik hea ja puhas, kõik mis paneb meid tundma sõnuseletamatult rõõmsat ja püha tunnet, tuleb läbi selle maailma. Organiseeritud religioon, filosoofia, see kõik on tolle jäämäe tipuks. Sõnadesse pandud doktriin, mis pole enam voolav ega loov, vaid analüüsiv ning dogmaatiline. Pole poeesia. Sealt läbi inimese siia maailma toodud hingus muutub füüsiliseks, kas siis paberile panduna või sotsiaalseks struktuuriks muudetuna. Ja alati üritame naasta algallikani. Otsin seda allikat nagu hapnikku. Hing vajab seda elamiseks, too sisemaailm on hinge lebensraum. Tegu on metafüüsilise ruumiga, mis on reaalsem kui see, mis meid ümbritseb, sest kõik meie tõlgendused ja keele poolt loodud reaalsuse taju tuleb sealt ja see paisatakse välise maailma peale.

Seal on eluvorme, mis ei oma füüsilist keha. Olemise vormid, mis on looma ja loodusjõu vahepeal, mis koosnevad puhtast infost või meile tajumatust energiast. Seal on omad reeglid. Ja kui ma loon tõeliselt, tunnen ma ühendust selle ja tolle ilma vahel. Kasutan sõna "tõeline", eristamaks siinkohal tavapärast loomingut jumalikust insipratsioonist. Sest väga harva tabatakse seda erilist nooti, mis ületab maise ja toob sinust välja järsku mälupildid lapsepõlvest või mälestustest, mida sa ei saa olla läbi elanud, iidse ja ürgse kutse paigas, mille olemasolust sa endas enne teadlik polnud.

Seda olendit kutsuti kunagi muusaks, deemoniks, geeniuseks. Alles hiljaaegu muutus suhtumine loominguprotsessi, kus hakati inspiratsiooni ootamist seostama laiskusega. Kuid seal inimteadvuses On Miskit. Öös on inimesi ja inimeses On Asju. Väljaspool sõnu, pühamast pühas kohas. Selle sisemaailmaga kontakti saades olen hakanud mõistma maailma loomismüüte ja muinasjutte täiesti uues kontekstis, sest me peame mõistma, et säärane sisemine ilm on inimesel olnud olemas tõenäoliselt kümneid tuhandeid aastaid ja kogu inimese teadvuse areng on toimunud mööda seda püha jõgemööda paadiga aerutades. Samuti olen mõistnud, et tõelised teadmised oma hingest on kõige olulisemad: hingest mitte kristlikus mõttes, vaid hingest kui toda müstilist tundmust kirjeldavast sõnast. Kirjasõna on üks hiljutisi leiutisi, eriti selle laialdase kasutamise mõttes. Tuhandeid aastaid tagasi oli see valitud preesterkondade käes. Kirjasõna oli võim, sest see tähendas osata panna füüsilisesse vormi inimese sisemised mõtted ning kontseptid. Ning enne seda kui tõusis agraarühiskond ning organiseeritud religioon, oli tolle sisemaailma väljendus šamaanide käes. Laul, joonistused, kujud: need kõik olid tolle maailma väljendusvormideks ja see oli Püha. Säärase ilmaga ühenduses olevad inimesed olid pühad selle tõelises tähenduses. Me oleme tolle tähenduse totaalselt ära unustanud ja kõige hullem lugu on nende inimestega, kes on ära unustanud oma sisemise vaimse dimensiooni ning uppunud depressiooni, sihitusse ekslemisesse. Tolle püha, sisemise maastiku avastamine on iga inimolendi sünniõiguseks. Ma olen selle leidnud, seda hoidnud ja kaitsnud. Nüüd elan ma igavesti. Mitte Mikk Pärnitsa, vaid tolle maailma osana.

Psühholoogilises plaanis tundub see ilm olevat seoses Jungi alateadvuse mõistega, mis lähemal uurimisel laskub müstitsismi ning mida materialistlik maailm ei taha ega suuda käsitleda. Olen mõistnud, et sedasi transis "regresseerudes" on võimalik saada kontakti algallikatega inimteadvuses. Juba selle võimalikud kasutusviisid tekitavad minus kui loojas külmavärinaid: meil on sääraselt võimalik saada kontakti ürgvormidega, mis peidavad endas keele algust. Ma olen seda tajunud, kaugelt. See on paik kus jumalad on veel sündimata ja valitseb Ürgne Ookean. Maa pole veel tekkinud, mind pole seal olemas. Siis, kui esimene inimene kõneles meie mõistes "lindude ja loomade" keelt. Et mõista säärase väite tähendust peame end korraks üritama paigutada teise meeleseisundisse. Usun, et nii mõnedki lugejad lähevad sinna instinktiivselt. Samuti usun, et olemuselt mitteloomingulised inimesed ei suuda end asetada teise inimese mõtteviisidesse ega kujutada ette muud seisundit kui nende praegune. Selleks, et üritada mõista kunagi olnut ning teisest ajastust pärit maailmatunnetust, peaksime ajutiselt aeglustama või päriselt seiskama praeguse, olevikulise reaalsustaju. Sedasi oleme astunud sammu maailma hingestamisele, kuna tuletan veelkord meelde: välismaailm on sisemise maailma peegelduseks ja kui inimene pole isegi teadlik sisemise dimensiooni olemasolust, võib välismaailm olla tema jaoks materialistlik, õõnes õudusunenägu.

Keele allikad on olemas iga inimese teadvuses nagu evolutsioonist järgi jäänud rudimentaarsed kehaosad. Nii nagu saame vaadata bioloogilise olendi kehaehitust ja organeid ja selle põhjal järeldada tema põlvnemist ja evolutsioonilist arengut, saame jälitada keele arengut läbi kirjalike ja suuliste pärimuste analüüsi. Kuid see kõik on tehniline. Akadeemilises võtmes ei saa me näha tolle aja inimeste pähe, leidmaks tõelisi motiivne ja tundmusi mille põhjal nad sedasi kirjutasid või kõnelesid. Kuid too ruum, too ruum... Mul on tunne, et mõned inimesed siiski suudavad. Tänapäeva maailmas on see raske, sest inimesed ei kirjuta enam nii, nad ei mõtle nii. Ausaltöelda on olemas vähe kirjandust, mis tekitaks religioosse või püha tunde. Püha tunne võib olla ka ebamäärane hirm või paanika tajutava ees, sest kui indiviid puutub kokku endast suurema jõuga tabab teda kõhedus. Sa ehmud, sest sind puudutati sealt, mille olemasolust sa teadlikki polnud. Esimene "keel" oli maailmatunnetus, eneseteadvuse sähvatus. Taipamine, et kõik on omavahel seotud. Nende seoste seletamiseks mõeldi hiljem välja suured ja väikesed jumalad. Kõik oli seoses, kõigel oli oma tähendus. See tähendus oli peidetud. Inimene, kes neid seoseid tajus, kõneles seda keelt. Esimene keel polnud inimestevaheline, vaid inimese ja välise maailma vaheline vaikiv infovahetus. Esimene keel oli püha side sise- ja välismaailma vahel. Kas sa mõistad seda välgulööki, mis puujuurikana sulle pimedasse maa alla pähe löömas JUST NÜÜD end kiirendas? Kas sa said praegu pihta? Sest minu hing küll hüppas.

Ma olen seda otsinud, seda Esimest Keelt. Mis on meid viinud just selle lause lõppu. Kui ma loon, kui ma loon tõeliselt (mida ma enda jaoks tegin oma teoses "Külmad on nende nimed"), siis tajun ma ajatut ja kohatut paika, kus mina olen pelk Värav, läbi mille kõneleb inimkond. Mul tuleb hingest ja seda on mõeldud mõistma vaid teine hing. Mitte aju, mitte ratsionaalne mõistus. Tõeline looming läheb neist läbi kui vaim, ületab need inimkonna arengul kujunenud keelebarjäärid. Tõelised barjäärid, mis on loodusmaailmast eemaldumise tulemusena meid paradiisiaiast välja visanud. Kui ma loon, siis olen ma rohkem inimene, aina rohkem too, kes ma olen igavesena. See on parim tunne, tõelise vaimse kodu tunne. Naasemine Allikasse. Vaadake, kuidas kasutan jutumärke, suuri algustähti ja igasugu vigureid, et nende tähemärkide abil teis midagi kõnetada. Midagi, mis asub alati ridade vahel ja mida ei saa ratsionaalselt haarata. Su hing on seal ridade vahel, mis läheb kõigepealt geneetilist radapidi tagasi esimesesse inimesesse, kes sai endast teadlikuks ning mille tõttu lõi ta maailma kaheks: sisemiseks ja välimiseks. Nende kahe ühendamine on tõeliselt püha ja tolles spetsiaalses loomise ja loomise vastuvõtmise seisundis hingavad sinuga kõik jumalad, pühakud ja hullumeelsed kes kunagi on ja hakkavad eksisteerima.

Mu parimad, reaalsust valgustavad tundmused on jäänud minusse. Parim looming on sinu armastatu kehaks: seda ei kõlbagi teiste ees demonstreerida. Kuid ma tean, et seal sisemaailmas oled sa midagi enamat kui siin. Siin sa magad, sa oled end unustanud ja jäänud uskuma oma mängitavat rolli. Vähesed on õnnistatud ja neetud muusa poolt, kes ei ole kunagi maine olend, vaid kohutav jõud, mis kohtleb sind oma tujude järgi. Skisofreenikud on mu kolleegid, kes ei suuda enam aru saada kummas maailmas nad täpselt seisavad. Väga paljud ei talu seda pinget, neid hoogusid, neid välgatusi pimedas. Ma olen uhke selle üle mida ma olen endast avastanud ja ma plaanin seda ilma laiendada, avastada ja areneda. Mikk Pärnits sureb, aga mina elan igavesti. Ja kui ma ütlen mina, mõtlen ma sina.

Autor: Mikk Pärnits

Vaata ka Mikk Pärnitsa uut luulekogu "Nemad ehivad sind" ning loe ka tema lugusid "Keele nõiduslik mõju: sõnumise ja algkeele otsinguil" ja "Külmad on nende nimed"

KOMMENTEERI!